Murumure

taevas 343Eileõhtune padukas tekitas mu muruplatsile korraliku järve. Ega muidu vast polekski midagi muretseda, aga sinna sai alles hiljuti uut seemet pandud. Esimene sats idanes korralikult ja paistis päris kenasti rohetama hakkavat, aga see mis just juurde sai visatud, on nüüd kindlasti ära purjetanud…

Muru kui sellist ju õieti polegi, on üks väike lapike aia keskel sirelite vahel, kus mõnus päikese käes lebotada. Liivase põhja peale said kunagi ammu rohumättad toodud, muruseemet vahele visatud ja aegajalt niidetud ka. Kuid nagu siin Nõmmel ikka – liiv surub end vägisi peale. Nii oli selle murukesega ka, et lillepeenra servas kasvas kenasti, aga mujale tekkisid tühjad laigud.

Paar viimast aastat olen sealt hullupööra võililli ja teelehti välja kiskunud, et vähegi normaalsemat murulappi saada. Kevadel tassis poeg koju suure muruseemnekoti, kust siis puistas nii sinna kui mõnda muussegi tühja kohta. Kompostihunnikust vedasime mulda juurde, et platsi ühtlaselt siledaks saada.

Tundus, et asi hakkas isegi ilmet võtma, aga kui see padukas kogu töö nullib, olen küll tige, mulda kah enam kuskilt võtta pole ju…

Pildil osa platsist eile õhtul.

Naadisõda jätkub

lilled 156Täna võtsin kätte ning niitsin ülejäänud naadivõsa ka maha. Naatide hulka pugenud floksipuhmas sai uue ajutise kodu kaevu taga, seal oli juba ees paar naabriaiast pugenud floksivart. Loodetavasti jääb kasvama, kui ta juba naatide hulgas hakkama sai 😉

Niidetud kraami tassisin kompostihunnikusse, see kasvas kahekordseks lausa. Nüüd peaks mingi katte peale leiutama, naadid ise moodustavad sõreda ja õhku hästi läbi laskva kihi ju.

Siis võtsin hargi ja hakkasin juurikaid välja kaevama. Põrgulikult raske, naadijuurikad on pikad ja tihedalt põimunud, moodustavad lausa mättaid. Arusaamatu – seda platsi on ennegi mitu korda läbi kaevatud, aga nagu poleks ollagi…

Kilekotti korjasin klaasikilde ja muud prahti, paberkotti tulbisibulaid. Neid sain üsna vähe kätte võrreldes kevadise õitehulgaga. Aga pole ka midagi imestada, nad on imetillukesed ning mullast ei pruugi tähelegi panna. Mingi osa läks kindlasti ka koos naadijuurikatega minema. Aga Thela – Sinu jaoks sain paraja peotäie, anna siis teada, kuidas Sulle kätte toimetan.

Veerandi sain esialgselt kaevatud, siis olid vana vann ja plastkast juurikaid täis ning minu selg üsna valus. Täna ma rohkem ei jaksa, tuleb lähipäevadel edasi teha. Juurikad tuleb aiast minema ka toimetada, et anumad vabaks teha.

Aga kaevatud osal paistab must maa, vihmausse oli üllatavalt palju.

Tegelikult oleks seda tööd mõistlik kahekesi teha, üks kaevab hargiga lahti ja teine nopib juurikad välja ning mõne päeva pärast järelkoristus ka, et jupikestki järele ei jääks…

Eellugu

Mul ei ole maja ümber korralikku aeda, see, mis on, peaks kandma hoovi nime. Krunt on kokku 650 m2 ning suurim häda on ehitiste ebaõnnestunud paigutus. Seda ma muuta ei saa, samuti on raskusi Nõmme liivasossi viljakandvaks maaks muutmisega, kuid ometi tahaks, et aknast välja vaadates ja õues ringi liikudes oleks mingisugustki mugavust ja silmailu, mitte nii, et igas nurgas on millestki midagi ja ühelgi asjal pole sobivat kohta.

Kui ma laps olin, oli krundil veel teinegi maja, iga akna all oli lillepeenar ning värava kõrval samuti. Kasvasid ja õitsesid mitmed vanad taluaedade lilled, neist on järgi jäänud üks pojengipõõsas ning üht-teist veel. Suurem osa aga aon ajaga kadunud ning ma tahaksin endale nad uuesti hankida, kuniks veel saada on. Ühes aiaosas kasvasid mõned õuna- ja kirsipuud, paar marjapõõsast, rõigas ja rabarbrid. Suuremat potipõllundust ei harrastatud (kuigi ema jutu järgi on isegi kartulit kunagi maha pandud).

Vahepealsete remontide ja lammutuste käigus said peenrad kannatada, suurem osa kadus hoopiski. Osa vanu viljapuid on maha võetud, asemele tõi ema mulle paar kollast ploomi ja ühe väidetava mureli (see aga osutus hoopis taliõunapuuks!). Vanade sõstrapõõsaste asemele istutasin ise uued, nüüd on needki võsastunud. Aiaserv on täis vaarikaid ning vana kuurialune naadistunud.

Midagi ma olen nende aastatega muidugi üritanud teha ka, et päris metsaks ei läheks. Koormate viisi on ära veetud aastatega kogunennud prahti, kuid tundub, et seda lausa kasvab juurde :S

Väikest viisi on harrastatud ka potipõllundust ning lõpuks tunnistasin selle mõttetuks ettevõtmiseks – vaeva rohkem kui saaki. Ometigi üritan ikka ja jälle uuesti, maitsetaimedele tegin peenrad vanadest autorehvidest, et nad piiratud oleksid ja umbrohi kallale ei pääseks. Nende peenarde hea omadus on, et kui ükskord asjad oma kohale asetuvad, on neid väga kerge teisaldada.

Paljude asjade juures on kasutatud katse-eksituse meetodit, mõned asjad on koha leidnud, kuid miski pole veel lõplik. Ilmselt on vaja mõned puud-põõsad hoopis välja juurida (kuigi ei raatsiks) ja teisi oluliselt kärpida – valguse varjavad ära…

Hullumeelne ettevõtmine tundub olevat….

VPWPMYWB