Archive for the ‘üldplaan’ Category

ei midagi erilist

lilled 253Täna laupäev, ilm on terve päeva ilus olnud, aga mina pole aias midagi erilist ära teinud.

Üks lapike sai jälle naadijuurtest puhtamaks kraabitud, oleks võinud rohkemgi, aga kuskile polnud enam juurikaid panna – suur kast ja vana pesuvann on neid täis, tuleb ära viia, et homme jälle edasi teha.

Pesumasin sai paar täit pesta, kuivama viidud. Sel ajal, kui masin käis, kitkusin veidike teelehti ja rakvere raibet välja, lõikasin sireli- ja paradiisiõunapuu oksi vähemaks. Laiutavad mid kole, oksad ulatusid tee peale, mööda ka enam ei saa.

Tegelikult on mul kuri plaan üks vana paradiisiõunapuu hoopis maha võtta, kohutavalt suur on, varjab valgust ning ega neid õunu sealt ladvast kätte ei saa ka. Juurest on noor puu kõrvale kasvama hakanud ning õunadki juba küljes. Sissetegemiseks jätkub küllaga.

Samasugust plaani pean ukseesise sireliga. On küll ilus kui õitseb, aga muidu tüütus. Sireleid on niigi terve muruplatsi ümbrus täis, ühel aastal ma harvendasin neid päris jõhkralt, ikkka lokkavad…

Homseks jääb ka õitsenud pojenginuttide mahalõikamine. Ma ei tea, kas peaks liiliavarred ka ära lõikama? Pole seda kunagi teinud, ikka on jäänud kevadise koristuse ajaks…

Aga üldiselt olen suurema osa päevast siiski looderdanud ja ilma nautinud…

Eellugu

Mul ei ole maja ümber korralikku aeda, see, mis on, peaks kandma hoovi nime. Krunt on kokku 650 m2 ning suurim häda on ehitiste ebaõnnestunud paigutus. Seda ma muuta ei saa, samuti on raskusi Nõmme liivasossi viljakandvaks maaks muutmisega, kuid ometi tahaks, et aknast välja vaadates ja õues ringi liikudes oleks mingisugustki mugavust ja silmailu, mitte nii, et igas nurgas on millestki midagi ja ühelgi asjal pole sobivat kohta.

Kui ma laps olin, oli krundil veel teinegi maja, iga akna all oli lillepeenar ning värava kõrval samuti. Kasvasid ja õitsesid mitmed vanad taluaedade lilled, neist on järgi jäänud üks pojengipõõsas ning üht-teist veel. Suurem osa aga aon ajaga kadunud ning ma tahaksin endale nad uuesti hankida, kuniks veel saada on. Ühes aiaosas kasvasid mõned õuna- ja kirsipuud, paar marjapõõsast, rõigas ja rabarbrid. Suuremat potipõllundust ei harrastatud (kuigi ema jutu järgi on isegi kartulit kunagi maha pandud).

Vahepealsete remontide ja lammutuste käigus said peenrad kannatada, suurem osa kadus hoopiski. Osa vanu viljapuid on maha võetud, asemele tõi ema mulle paar kollast ploomi ja ühe väidetava mureli (see aga osutus hoopis taliõunapuuks!). Vanade sõstrapõõsaste asemele istutasin ise uued, nüüd on needki võsastunud. Aiaserv on täis vaarikaid ning vana kuurialune naadistunud.

Midagi ma olen nende aastatega muidugi üritanud teha ka, et päris metsaks ei läheks. Koormate viisi on ära veetud aastatega kogunennud prahti, kuid tundub, et seda lausa kasvab juurde :S

Väikest viisi on harrastatud ka potipõllundust ning lõpuks tunnistasin selle mõttetuks ettevõtmiseks – vaeva rohkem kui saaki. Ometigi üritan ikka ja jälle uuesti, maitsetaimedele tegin peenrad vanadest autorehvidest, et nad piiratud oleksid ja umbrohi kallale ei pääseks. Nende peenarde hea omadus on, et kui ükskord asjad oma kohale asetuvad, on neid väga kerge teisaldada.

Paljude asjade juures on kasutatud katse-eksituse meetodit, mõned asjad on koha leidnud, kuid miski pole veel lõplik. Ilmselt on vaja mõned puud-põõsad hoopis välja juurida (kuigi ei raatsiks) ja teisi oluliselt kärpida – valguse varjavad ära…

Hullumeelne ettevõtmine tundub olevat….

VPWPMYWB