Archive for the ‘töö tegi ahvist inimese’ Category

muutused on visad tulema

Pikk vaikus siin jälle olnud – mida sa kirjutad, kui midagi uut ei tundu olevat… Teed ja teed, silmaga nähtavat tulemust pole…

Teist talve järjest kattis aeda paks lumi. Tegi pahandust ka – kirsist murdis poole maha. teine pool siiski õitses ja tundub, et hakkab kandma ka. Muru aga, mis eelmisel aastal juba üsna kena paistis, on jälle hullem kui karjamaa 😦 Kott seemet ootel, kui nüüd pind niiskeks jääb, võib maha raputada. Samas pole mul suurt usku, et midagi kasvama hakkab, kui koer sealt pidevalt üle rallitab.

Kevad läks nagu ikka mahajäänud lehtede ja kuivanud taimevarte koristamisele. Kompostihunnik on megasuur, selle otsa sai Hortesest suurem kotitäis aiamulda ja hobusesõnniku komposti toodud ning uuesti kõrvitsad istutatud. Eelmisel aastal kasvatasid need peamiselt lehti, mõned punnid tulid küll külge, paraku nad kaua ei säilinud, nädalake pärast korjamist olid mädad ja jäigi meil oma aia kõrvitsasalat tegemata…

Hortesest jõudsid koju ka uued ja toekamad aiakäärid, poeg katsetas need kohe ära ka – võttis maha hulga sireli- jakibuvitsavõsa. Paraku ei pannud ta tähele, et sirelite vahel kena noor tammeke kasvas, sellest jäi järele ühe oksakesega tüügas. Ma pidin lausa nutma hakkama, kui märkasin. See tammeke on kunagi ise tõrust kasvama hakanud ja kuigi ma muidu ebausklik pole, tundus, et sellel on mingi tähendus meie jaoks. Aga panin tüükaotsale värvi peale ning lehed närtsinud pole, ehk kasvab sealt midagi edasi… Ma küll väga loodan.

Potipõllunduse osas otsustasime tänavu piirduda põhiliselt maitsetaimedega, lisaks hernes. Redis kasvatab meie pool ainult pealseid, alla tuleb väike roosa niidike, seega pole mõtet…

Värava kõrval tünnis on taas petuuniad, algselt pandud taimedest läks üks välja ja just tumelilla, tuli asendada. Tundub, et uus jääb kasvama. Vahele viskasin saialilleseemneid, aga need on küll üpris kidurad seal. kaevu kõrval see-eest on lobeelia ja inglisüdamed, lisaks pott grillimaitsetaimede seguga. Grill sealsamas kõrval, hea võtta.

Paar rõõmsamat asja ka.

Thelalt sain eelmisel aastal kotitäie iirisejuurikaid, panin need maha ja tänavu on siis lõpuks õied ka olemas ning sugugi mitte vähe. Nende kõrvale sokutasin potiga ostetud mitut sorti tulpe, nüüdseks on muidugi need ära õitsenud, aga loodan järgmisel aastal jälle õisi saada, sibulad olid suured ja tugevad. Enda tulpidel tuli ju tänavu väga vähe õisi…

Suur lootus on ka maaraja perenaiselt saadud daaliatest aia ääres sügiseks silmailu saada. Kui ta mulle sügisel selle kotitäie juurikaid tõi, ehmatasin algul ära – nii palju, mul pole ruumigi! Mõtlesin, et pean osa naabrinaisele andma. Aga kui nüüd kevadel maha panin, aiaäärse liivasossi sisse, juurde lisasin ainult natuke musta mulda, mahtusid ära kõik, ei jäänud midagi jagamiseks 🙂  Praegu on varred juba nii võimsad, milliseid mul kunagi olnud pole.

Gladioolid on ka kenasti üles tulnud, ehk õitsevad nad tänavu normaalsel ajal, mitte vahetult enne öökülmi nagu seni…

Aga pojeng jättis mu järjekordselt õiteta, pungad olid, kuid kärbusid kohe. Mitte ei tea, mis tal viga võib olla. Naabrinaise uhke puhmas tekitab lausa kadedust…

See-eest läks pisike roos eelmisel aastal kenasti kasvama ja elas talve paksu lume all ka õnnelikult üle 🙂

Vihma oleks vaja

Tänase päeva saavutused:

Turult toodud mitu kotti seemneid, redis ja porgand lähevad sel nädalavahetusel mulda. Talisibul ilmselt ka, salatiseemneid veel ei julge panna, herneid ka mitte. Ostsin paki punast aedsalatit ning basiilikut, puudu on veel spinat ja kindlasti midagi veel.

Aiast õnnestus kokku riisuda ja komposti tassida veel osa lahtisulanud lehti. Kompostihunnik on juba nii suur, et pean tõsiselt mõtlema, kuhu suveks uus teha, sellesse pole varsti enam võimalik midagi panna.

Kaevasin hargiga läbi eelmise aasta porgandipeenra, et saaks sinna redised panna. Ning kuigi sügisel vahetult enne külmi said porgandid üles võetud, leidsin nüüdki päris mitu, kenasti punnis ja ümara otsaga, Tupsul hea krõbistada. Umbrohujuured kolisid punasesse kilekotti, lisaks osa leheprahti, mis pudenenud paradiisõuntega segamini. Kuna Nõmme linnaosavalitsus teatas, et ka tänavu on punase lehekoti kampaania tulekul, on seda mõttekas ära kasutada just niisuguse kraami jaoks, mis kompostiks hästi ei kõlba. Järge ootab veel majatagune, sealt saab koera miinivälja koristada, kui viimane lumeraas ükskord ära sulab. Kibuvitsavõsud ja juured pealekauba.

Eelmisel aastal tehtud peenrad olid talve kenasti üle elanud, ega peale tulikate ja paari võilille suurt umbrohtu polnudki. Vihmausse sibas kah hulgem, korjasin osa välja ja viisin kompostihunnikusse nuumale.

Nüüd vaatangi taevasse, pilved kogunevad küll, aga vihma ikka ei paista. Oleks aga väga tarvis, sulataks selle viimase lume ja hakkaks maa haljendama, praegune määrdunudpruun silma just ei rõõmusta.

Talveunest ärganud

Terve talve kattis aeda paks lumi, mis mõnes kohas ulatus mulle lausa üle pea ning kõik aiatööd piirdusidki lumerookimisega, hädavajalikud rajad puukuurini ja kompostihunnikuni olid vaja ju sisse lükata. Lund jätkus märtsi lõpuni, siis hakkas tasapisi sulama – ja see sulamine oli kiire 🙂 Lausa imelik, et suuremat uputust ei tekkinud.

Lumeseguse ja märja maa peal ei saanud midagi teha, aga nii kui mõni laiguke tühjaks sulas, sinna ka kohe midagi tärkas.

Kõigepealt muidugi tulbininad, kuid juba aprilli esimesel laupäeval avastasin, et lume vahelt kikitab välja ka rabarber. Järelikult eelmisel aastal ette võetud ümberistutamine õigustas end. Nüüd on plats lumest täitsa puhas, aga ega seepärast lehti veel paista….

Lumikellukesed kasvavad mul ühe kindla põõsa all, kuid just sellel kohal oli üks kõrgemaid hangi tänavu, lapsed kasutasid seda lausa kelgumäena. Arvasin, et nii kõvasti kinni pressitud lumi niipea ei sulagi ja lumikellukeste õitest jään ilma. Aga õnneks loopisid lapsed ise selle hunniku laiali ja uskumatu küll, aga lumikellukesed olid lume all õitsema hakanud.

Loomulikult õitsevad ka siniliiliad, nii kui nina mullast väljas, nii kohe ka sinine õis küljes.

Viimasel nädalavahetusel saime juba lehti riisuma hakata ja osa eelmisel aastal kokkuriisutud, aga lume alla jäänud lehehunnikuid komposti tassida. Täna jätkasin, suur lapp sai jälle puhtamaks. Aga mida kaugemale majast, seda märjem on maa ja seega sealt veel riisuda ei saa. Kompostihunnik garaaži taga ulatub juba praegu katuseni, kuhu ma need ülejäänud lehed panen?

Päris taga aias on veel veidike lund, aga avastasin üllatusega, et kuigi ma eelmisel aastal sealt hunnikute viisi metsiku tulbi sibulaid välja koukisin, kotitäie saatsin veel Thelalegi, poleks neid nagu üldse vähemaks jäänud, pigem juurdegi siginenud…  Peab aga jälle kaevama hakkama…

Osa kuivanud vaarikavarsi sai ka ära murtud, parajad pliidi alla pista. Tasapisi jõuab järg teistenigi.  Lisaks on talvega päris palju oksarisu pudenenud, enamasti küll peenem kraam, aga kurvastusega pidin tõdema, et mu vanalt õunapuult on päris suur oks ära murdunud, ripub poolenisti. Nii kõrgel, et redelita ma seda sealt ära ei sae. Ilmselt tuleb kohe ka aiapoest pookevaha osta, millega haav kinni panna…

Kui maapind pehmeneb, on ootamas kibuvitsavõsude väljajuurimine, hekk tahab vägisi poolde hoovi ronida juba. Kui keegi endale tahab, palun väga.

Samuti on pakkumisel paar noort Liivi kollast munaploomi, needki pean välja kaevama. Äkki tahab onupoeg oma suvekoju mõnda puukest, ära visata ka kahju ju. Minule piisab paarist suuremast puust küll, rohkem ei mahu.

Mustsõstart ma veel kontrollida ei jõudnud, kui seal mõni mahavajunud oks juured külge on võtnud, on seegi pakkumisel. Paar aastat tagasi sai ühele tuttavale antud ja kuigi ta kurtis, et tal mustsõstar ei kasva, siis need läksid kasvama nii mis mühises ja andsid esimesel aastal juba kena saagi. Sordinime enam ei mäleta, kunagi turult ostetud Rootsi sort ning suured ja mahlased marjad, me saime eelmisel aastal tublisti mahla sealt.

Nüüd tekib väike paus, enne reedet mul aia jaoks aega pole…

Tõhus tööpäev

lilled 310Ilm oli ilus. Arvuti otsustas kah ennast apdeitima hakata ja see tähendas, et ma ei saanud sellega päev otsa midagi teha. Oligi hea põhjus õue minekuks 😛

Mis tehtud sai?

Kõigepealt hunnik lehti kokku riisutud – naabrite megasuur pärn pudeneb juba täie hooga. Kompostihunnik kasvas lausa kahekordseks.

Kompostihunniku kõrvalt vaarikapõõsad välja kisutud. Kevadel jätsin selle tegemata, kahju hakkas. Sain neilt veel hulga vaarikaid ka. Aga kui põõsad mulle ikka üle pea ulatuvad ja muidu ka tüliks on, tuli süda kõvaks teha. Boonusena sai lahti ka arvestatavast hulgast kassitapu ja naadijuurikatest. Põõsad viskasin kuuri kõrvale hunnikusse kuivama, kui mitte enne, siis järgmiseks jaaniõhtuks on materjal olemas 🙂  Vaarikatee jaoks jäi põõsaid veel piisavalt, kuigi needki tahaks harvendamist….

Kolletunud ja kuivad lillevarred maha lõigatud ning samuti kompostiks tassitud. Avastasin, et kahel gladioolil on siiski plaan õitsema minna, kui veel vähegi sooja peab. Daalia õienupp on ka päris suur juba.

Kibuvitsavõsusid välja kisutud. Suure põõsa ümber kipub ikka üsna korralik võsa tekkima, trügivad igale poole. Üldse arvasime, et peaks selle kolesuure põõsa maha saagima, alt tulevad uued võsud, vana põõsas on täitsa puuks veninud juba. Ilus oli küll ja mis kõige olulisem – varjas suurepäraselt muruplatsil olijaid uudishimulike pilkude eest.

Piparmündid maha lõigatud ja köögilakke kuivama riputatud. Terve köök lõhnab…  Lavendlite ja iisopiga on veidi veel aega.

Nüüd peaks naabrinaiselt muruniidukit laenama, trimmeriga seda rohtu niita lihtsalt ei jaksa. Oktoobris oleks mõistlik tõstuk tellida, et mõned puuoksad maha võtta. Vaher laiutab üle poole hoovi ning vana paradiisiõunapuu kah. Hea meelega teeks naabritega kaupa ja laseks pärnaoksi ka piirata, sealt ei saja vihm ka enam läbi…

Järgmisse nädalasse jääb veel nipet-näpet ning edasi juba sedamööda, kuidas sügis edeneb ja ilmad lubavad….

Murumure

taevas 343Eileõhtune padukas tekitas mu muruplatsile korraliku järve. Ega muidu vast polekski midagi muretseda, aga sinna sai alles hiljuti uut seemet pandud. Esimene sats idanes korralikult ja paistis päris kenasti rohetama hakkavat, aga see mis just juurde sai visatud, on nüüd kindlasti ära purjetanud…

Muru kui sellist ju õieti polegi, on üks väike lapike aia keskel sirelite vahel, kus mõnus päikese käes lebotada. Liivase põhja peale said kunagi ammu rohumättad toodud, muruseemet vahele visatud ja aegajalt niidetud ka. Kuid nagu siin Nõmmel ikka – liiv surub end vägisi peale. Nii oli selle murukesega ka, et lillepeenra servas kasvas kenasti, aga mujale tekkisid tühjad laigud.

Paar viimast aastat olen sealt hullupööra võililli ja teelehti välja kiskunud, et vähegi normaalsemat murulappi saada. Kevadel tassis poeg koju suure muruseemnekoti, kust siis puistas nii sinna kui mõnda muussegi tühja kohta. Kompostihunnikust vedasime mulda juurde, et platsi ühtlaselt siledaks saada.

Tundus, et asi hakkas isegi ilmet võtma, aga kui see padukas kogu töö nullib, olen küll tige, mulda kah enam kuskilt võtta pole ju…

Pildil osa platsist eile õhtul.

Naadisõda jätkub

lilled 156Täna võtsin kätte ning niitsin ülejäänud naadivõsa ka maha. Naatide hulka pugenud floksipuhmas sai uue ajutise kodu kaevu taga, seal oli juba ees paar naabriaiast pugenud floksivart. Loodetavasti jääb kasvama, kui ta juba naatide hulgas hakkama sai 😉

Niidetud kraami tassisin kompostihunnikusse, see kasvas kahekordseks lausa. Nüüd peaks mingi katte peale leiutama, naadid ise moodustavad sõreda ja õhku hästi läbi laskva kihi ju.

Siis võtsin hargi ja hakkasin juurikaid välja kaevama. Põrgulikult raske, naadijuurikad on pikad ja tihedalt põimunud, moodustavad lausa mättaid. Arusaamatu – seda platsi on ennegi mitu korda läbi kaevatud, aga nagu poleks ollagi…

Kilekotti korjasin klaasikilde ja muud prahti, paberkotti tulbisibulaid. Neid sain üsna vähe kätte võrreldes kevadise õitehulgaga. Aga pole ka midagi imestada, nad on imetillukesed ning mullast ei pruugi tähelegi panna. Mingi osa läks kindlasti ka koos naadijuurikatega minema. Aga Thela – Sinu jaoks sain paraja peotäie, anna siis teada, kuidas Sulle kätte toimetan.

Veerandi sain esialgselt kaevatud, siis olid vana vann ja plastkast juurikaid täis ning minu selg üsna valus. Täna ma rohkem ei jaksa, tuleb lähipäevadel edasi teha. Juurikad tuleb aiast minema ka toimetada, et anumad vabaks teha.

Aga kaevatud osal paistab must maa, vihmausse oli üllatavalt palju.

Tegelikult oleks seda tööd mõistlik kahekesi teha, üks kaevab hargiga lahti ja teine nopib juurikad välja ning mõne päeva pärast järelkoristus ka, et jupikestki järele ei jääks…