Archive for the ‘silmarõõm’ Category

muutused on visad tulema

Pikk vaikus siin jälle olnud – mida sa kirjutad, kui midagi uut ei tundu olevat… Teed ja teed, silmaga nähtavat tulemust pole…

Teist talve järjest kattis aeda paks lumi. Tegi pahandust ka – kirsist murdis poole maha. teine pool siiski õitses ja tundub, et hakkab kandma ka. Muru aga, mis eelmisel aastal juba üsna kena paistis, on jälle hullem kui karjamaa 😦 Kott seemet ootel, kui nüüd pind niiskeks jääb, võib maha raputada. Samas pole mul suurt usku, et midagi kasvama hakkab, kui koer sealt pidevalt üle rallitab.

Kevad läks nagu ikka mahajäänud lehtede ja kuivanud taimevarte koristamisele. Kompostihunnik on megasuur, selle otsa sai Hortesest suurem kotitäis aiamulda ja hobusesõnniku komposti toodud ning uuesti kõrvitsad istutatud. Eelmisel aastal kasvatasid need peamiselt lehti, mõned punnid tulid küll külge, paraku nad kaua ei säilinud, nädalake pärast korjamist olid mädad ja jäigi meil oma aia kõrvitsasalat tegemata…

Hortesest jõudsid koju ka uued ja toekamad aiakäärid, poeg katsetas need kohe ära ka – võttis maha hulga sireli- jakibuvitsavõsa. Paraku ei pannud ta tähele, et sirelite vahel kena noor tammeke kasvas, sellest jäi järele ühe oksakesega tüügas. Ma pidin lausa nutma hakkama, kui märkasin. See tammeke on kunagi ise tõrust kasvama hakanud ja kuigi ma muidu ebausklik pole, tundus, et sellel on mingi tähendus meie jaoks. Aga panin tüükaotsale värvi peale ning lehed närtsinud pole, ehk kasvab sealt midagi edasi… Ma küll väga loodan.

Potipõllunduse osas otsustasime tänavu piirduda põhiliselt maitsetaimedega, lisaks hernes. Redis kasvatab meie pool ainult pealseid, alla tuleb väike roosa niidike, seega pole mõtet…

Värava kõrval tünnis on taas petuuniad, algselt pandud taimedest läks üks välja ja just tumelilla, tuli asendada. Tundub, et uus jääb kasvama. Vahele viskasin saialilleseemneid, aga need on küll üpris kidurad seal. kaevu kõrval see-eest on lobeelia ja inglisüdamed, lisaks pott grillimaitsetaimede seguga. Grill sealsamas kõrval, hea võtta.

Paar rõõmsamat asja ka.

Thelalt sain eelmisel aastal kotitäie iirisejuurikaid, panin need maha ja tänavu on siis lõpuks õied ka olemas ning sugugi mitte vähe. Nende kõrvale sokutasin potiga ostetud mitut sorti tulpe, nüüdseks on muidugi need ära õitsenud, aga loodan järgmisel aastal jälle õisi saada, sibulad olid suured ja tugevad. Enda tulpidel tuli ju tänavu väga vähe õisi…

Suur lootus on ka maaraja perenaiselt saadud daaliatest aia ääres sügiseks silmailu saada. Kui ta mulle sügisel selle kotitäie juurikaid tõi, ehmatasin algul ära – nii palju, mul pole ruumigi! Mõtlesin, et pean osa naabrinaisele andma. Aga kui nüüd kevadel maha panin, aiaäärse liivasossi sisse, juurde lisasin ainult natuke musta mulda, mahtusid ära kõik, ei jäänud midagi jagamiseks 🙂  Praegu on varred juba nii võimsad, milliseid mul kunagi olnud pole.

Gladioolid on ka kenasti üles tulnud, ehk õitsevad nad tänavu normaalsel ajal, mitte vahetult enne öökülmi nagu seni…

Aga pojeng jättis mu järjekordselt õiteta, pungad olid, kuid kärbusid kohe. Mitte ei tea, mis tal viga võib olla. Naabrinaise uhke puhmas tekitab lausa kadedust…

See-eest läks pisike roos eelmisel aastal kenasti kasvama ja elas talve paksu lume all ka õnnelikult üle 🙂

Lilletünn

metall 003Seisis meil mõned aastad tagasi kuurinurgas paar plekktünni, millega midagi mõistlikku polnud peale hakata. Samas oli probleem köögijäätmete kompostimisega, lahtisesse hunnikusse neid ei saanud panna, meelitas rotte ligi. Mingit kallist kompostikasti ka ei tahtnud ostma hakata.

Ühel päeval saigi siis plekikäärid kätte võetud, tünnidel kaaned maha lõigatud ja põhja mõned augud torgatud. Punast värvi oli ka vanast ajast seisma jäänud, sellega sai tünnid kenasti üle maalitud. Kaaned said tagurpidi mõlki löödud ja tünnipõhja aukude katteks pandud. Üks tünn kolis värava kõrvale, teine jäi kaevu juurde.

Idee oli selles, et talvega said tünnid kõiksugu kompostisodi täis tassitud, augud põhjas hoolitsesid selle eest, et vesi ilusti läbi valguks.

Kumbki tünn sai 1/3 ulatuses täidetud Tupsu pabermähkudega, muu kraam kogunes nende peale. Kevadeks olid tünnid peaaegu ääreni täis, kõige peale vedasin kompostihunnikust mulda ning istutasin lilled otsa. Värava kõrvale petuuniad, teise suvelillede segu.

Nii on need tünnid püsinud viis aastat. Igaks kevadeks on pealt osa ära vajunud ja siis olen mulda juurde pannud. Tänavu aga ei vajunud enam midagi, mõlemad tünnid olid tihkelt täis.

Selle suve lilled said veel peale istutatud, aga nüüd, kui need ära õitsesid, keerasin kaevuäärse tünni õue pikali ja koukisin kõik mulla sealt välja. Ilus tume läbiküpsenud kompostmuld on. Põhja jäi veel natuke kõdunemata sodi, kusjuures mitte ühtegi mähkut. Seega saab niiviisi mähkusid komposteerida küll. Tünni tõstsin tagasi ja loodan ta talvega uuesti ära täita.

Värava kõrvalt petuuniatünn jääb kevadeks, kuna petuuniad õitsevad veel praegugi ja ma lihtsalt ei raatsi neid sealt välja kiskuda.

Parem hilja kui mitte kunagi

Picnik collage2Nii arvasid vist mu gladioolid, sest kuigi ma terve suvelõpu ootasin neilt õisi, ei tahtnud nemad mitte kohe õitsema hakata. Arvasin, et tulebki niisama välja kaevata.

Aga nüüd, kui juba külmad ähvardavad, avastasin mõni päev tagasi, et vähemalt mõned õiepungad on tulekul… Paari päeva eest siis pugesid esimesed õied välja ja täna olid juba päris suured.

Gladioolidega ongi mul alati üks rist ja viletsus. Kuigi nad on mu lemmiklilled, ei taha nende kasvatamine kuigi hästi õnnestuda. Eelmisel aastal läksid ka alles septembris õitsema, aga siiski paar nädalat varem, nii edt öökülmadele jalgu ei jäänud.

Nüüd siis jälgin hoolega ilmateadet, kui külmaks ähvardab minna, pean lilled ju kohe üles võtma. Ilmselt tulebki lõpuni õitsetada nad aknalaual poti sees…

Üllatus

lilled 314Ma olen aastaid üritanud daaliaid kasvatada, mulle need meeldivad. Esimesed juurikad sain juhuslikult ja sealt paar õit tuli. Järgmisel aastal samadest juurikatest ajas küll lehed välja, aga õitsema ei hakanud. Ning kolmandal aastal ei tulnud midagi.

Hankisin siis uued juurikad, viiese komplekti. Sealt läks kasvama kolm. Kui tänavu need kolm juurikat uuesti maha panin, tundus pikka aega, et ei tule kohe üldse midagi. Järjekordselt metsas asi :S

Aga täna avastasin, et kaks daaliavõsukest on end vapralt välja ajanud, kas nad nüüd on eri juurtest või ühest ja samast, saab näha alles siis kui õitsema lähevad (kõik peaksid eri värvi olema), muidugi kui nad sinnamaani üldse jõuavad…

Teine üllatus ootas naadipõllul, kust ma muuhulgas metsiku tulbi sibulakesi korjan. Nimelt tuli täna välja päris mitu tüki maad suuremat sibulat, tulbisibula moodi küll, aga tumepunased. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kevadel õitsesid seal tõepoolest mõned sügavpunased tulbid, milliseid mul aias enne polnud – seega ka mõistatus, kust need sinna sattuda võisid. Aga ega ma enne kevadet nüüd teada ei saa, millega tegu. Igal juhul panen need sibulad ühte kindlasse kohta maha, eks siis näe.

Kui nüüd keegi veel ütleks, kui paksult ma oleksin oma uue kompostihunniku pidanud kinni katma, oleks küll tore. Praegu tundub see kate ikka liiga õhuke olema, tänane paduvihm tungib sellest kindlasti läbi.

Ma nimelt pole enne sellist klassikalist komposti teinudki, kõik kraam on saanud niisama hunnikusse lükatud ja rahulikult kõduneda lastud. Kui ümber kaevatud, siis põhjast must muld ära võetud ja ülejäänu edasi seisma jäetud. Aga see vist pole ka päris õige?