Archive for the ‘sibulad’ Category

Talveunest ärganud

Terve talve kattis aeda paks lumi, mis mõnes kohas ulatus mulle lausa üle pea ning kõik aiatööd piirdusidki lumerookimisega, hädavajalikud rajad puukuurini ja kompostihunnikuni olid vaja ju sisse lükata. Lund jätkus märtsi lõpuni, siis hakkas tasapisi sulama – ja see sulamine oli kiire 🙂 Lausa imelik, et suuremat uputust ei tekkinud.

Lumeseguse ja märja maa peal ei saanud midagi teha, aga nii kui mõni laiguke tühjaks sulas, sinna ka kohe midagi tärkas.

Kõigepealt muidugi tulbininad, kuid juba aprilli esimesel laupäeval avastasin, et lume vahelt kikitab välja ka rabarber. Järelikult eelmisel aastal ette võetud ümberistutamine õigustas end. Nüüd on plats lumest täitsa puhas, aga ega seepärast lehti veel paista….

Lumikellukesed kasvavad mul ühe kindla põõsa all, kuid just sellel kohal oli üks kõrgemaid hangi tänavu, lapsed kasutasid seda lausa kelgumäena. Arvasin, et nii kõvasti kinni pressitud lumi niipea ei sulagi ja lumikellukeste õitest jään ilma. Aga õnneks loopisid lapsed ise selle hunniku laiali ja uskumatu küll, aga lumikellukesed olid lume all õitsema hakanud.

Loomulikult õitsevad ka siniliiliad, nii kui nina mullast väljas, nii kohe ka sinine õis küljes.

Viimasel nädalavahetusel saime juba lehti riisuma hakata ja osa eelmisel aastal kokkuriisutud, aga lume alla jäänud lehehunnikuid komposti tassida. Täna jätkasin, suur lapp sai jälle puhtamaks. Aga mida kaugemale majast, seda märjem on maa ja seega sealt veel riisuda ei saa. Kompostihunnik garaaži taga ulatub juba praegu katuseni, kuhu ma need ülejäänud lehed panen?

Päris taga aias on veel veidike lund, aga avastasin üllatusega, et kuigi ma eelmisel aastal sealt hunnikute viisi metsiku tulbi sibulaid välja koukisin, kotitäie saatsin veel Thelalegi, poleks neid nagu üldse vähemaks jäänud, pigem juurdegi siginenud…  Peab aga jälle kaevama hakkama…

Osa kuivanud vaarikavarsi sai ka ära murtud, parajad pliidi alla pista. Tasapisi jõuab järg teistenigi.  Lisaks on talvega päris palju oksarisu pudenenud, enamasti küll peenem kraam, aga kurvastusega pidin tõdema, et mu vanalt õunapuult on päris suur oks ära murdunud, ripub poolenisti. Nii kõrgel, et redelita ma seda sealt ära ei sae. Ilmselt tuleb kohe ka aiapoest pookevaha osta, millega haav kinni panna…

Kui maapind pehmeneb, on ootamas kibuvitsavõsude väljajuurimine, hekk tahab vägisi poolde hoovi ronida juba. Kui keegi endale tahab, palun väga.

Samuti on pakkumisel paar noort Liivi kollast munaploomi, needki pean välja kaevama. Äkki tahab onupoeg oma suvekoju mõnda puukest, ära visata ka kahju ju. Minule piisab paarist suuremast puust küll, rohkem ei mahu.

Mustsõstart ma veel kontrollida ei jõudnud, kui seal mõni mahavajunud oks juured külge on võtnud, on seegi pakkumisel. Paar aastat tagasi sai ühele tuttavale antud ja kuigi ta kurtis, et tal mustsõstar ei kasva, siis need läksid kasvama nii mis mühises ja andsid esimesel aastal juba kena saagi. Sordinime enam ei mäleta, kunagi turult ostetud Rootsi sort ning suured ja mahlased marjad, me saime eelmisel aastal tublisti mahla sealt.

Nüüd tekib väike paus, enne reedet mul aia jaoks aega pole…

Parem hilja kui mitte kunagi

Picnik collage2Nii arvasid vist mu gladioolid, sest kuigi ma terve suvelõpu ootasin neilt õisi, ei tahtnud nemad mitte kohe õitsema hakata. Arvasin, et tulebki niisama välja kaevata.

Aga nüüd, kui juba külmad ähvardavad, avastasin mõni päev tagasi, et vähemalt mõned õiepungad on tulekul… Paari päeva eest siis pugesid esimesed õied välja ja täna olid juba päris suured.

Gladioolidega ongi mul alati üks rist ja viletsus. Kuigi nad on mu lemmiklilled, ei taha nende kasvatamine kuigi hästi õnnestuda. Eelmisel aastal läksid ka alles septembris õitsema, aga siiski paar nädalat varem, nii edt öökülmadele jalgu ei jäänud.

Nüüd siis jälgin hoolega ilmateadet, kui külmaks ähvardab minna, pean lilled ju kohe üles võtma. Ilmselt tulebki lõpuni õitsetada nad aknalaual poti sees…

Üllatus

lilled 314Ma olen aastaid üritanud daaliaid kasvatada, mulle need meeldivad. Esimesed juurikad sain juhuslikult ja sealt paar õit tuli. Järgmisel aastal samadest juurikatest ajas küll lehed välja, aga õitsema ei hakanud. Ning kolmandal aastal ei tulnud midagi.

Hankisin siis uued juurikad, viiese komplekti. Sealt läks kasvama kolm. Kui tänavu need kolm juurikat uuesti maha panin, tundus pikka aega, et ei tule kohe üldse midagi. Järjekordselt metsas asi :S

Aga täna avastasin, et kaks daaliavõsukest on end vapralt välja ajanud, kas nad nüüd on eri juurtest või ühest ja samast, saab näha alles siis kui õitsema lähevad (kõik peaksid eri värvi olema), muidugi kui nad sinnamaani üldse jõuavad…

Teine üllatus ootas naadipõllul, kust ma muuhulgas metsiku tulbi sibulakesi korjan. Nimelt tuli täna välja päris mitu tüki maad suuremat sibulat, tulbisibula moodi küll, aga tumepunased. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kevadel õitsesid seal tõepoolest mõned sügavpunased tulbid, milliseid mul aias enne polnud – seega ka mõistatus, kust need sinna sattuda võisid. Aga ega ma enne kevadet nüüd teada ei saa, millega tegu. Igal juhul panen need sibulad ühte kindlasse kohta maha, eks siis näe.

Kui nüüd keegi veel ütleks, kui paksult ma oleksin oma uue kompostihunniku pidanud kinni katma, oleks küll tore. Praegu tundub see kate ikka liiga õhuke olema, tänane paduvihm tungib sellest kindlasti läbi.

Ma nimelt pole enne sellist klassikalist komposti teinudki, kõik kraam on saanud niisama hunnikusse lükatud ja rahulikult kõduneda lastud. Kui ümber kaevatud, siis põhjast must muld ära võetud ja ülejäänu edasi seisma jäetud. Aga see vist pole ka päris õige?

Naadisõda jätkub

lilled 156Täna võtsin kätte ning niitsin ülejäänud naadivõsa ka maha. Naatide hulka pugenud floksipuhmas sai uue ajutise kodu kaevu taga, seal oli juba ees paar naabriaiast pugenud floksivart. Loodetavasti jääb kasvama, kui ta juba naatide hulgas hakkama sai 😉

Niidetud kraami tassisin kompostihunnikusse, see kasvas kahekordseks lausa. Nüüd peaks mingi katte peale leiutama, naadid ise moodustavad sõreda ja õhku hästi läbi laskva kihi ju.

Siis võtsin hargi ja hakkasin juurikaid välja kaevama. Põrgulikult raske, naadijuurikad on pikad ja tihedalt põimunud, moodustavad lausa mättaid. Arusaamatu – seda platsi on ennegi mitu korda läbi kaevatud, aga nagu poleks ollagi…

Kilekotti korjasin klaasikilde ja muud prahti, paberkotti tulbisibulaid. Neid sain üsna vähe kätte võrreldes kevadise õitehulgaga. Aga pole ka midagi imestada, nad on imetillukesed ning mullast ei pruugi tähelegi panna. Mingi osa läks kindlasti ka koos naadijuurikatega minema. Aga Thela – Sinu jaoks sain paraja peotäie, anna siis teada, kuidas Sulle kätte toimetan.

Veerandi sain esialgselt kaevatud, siis olid vana vann ja plastkast juurikaid täis ning minu selg üsna valus. Täna ma rohkem ei jaksa, tuleb lähipäevadel edasi teha. Juurikad tuleb aiast minema ka toimetada, et anumad vabaks teha.

Aga kaevatud osal paistab must maa, vihmausse oli üllatavalt palju.

Tegelikult oleks seda tööd mõistlik kahekesi teha, üks kaevab hargiga lahti ja teine nopib juurikad välja ning mõne päeva pärast järelkoristus ka, et jupikestki järele ei jääks…