Archive for the ‘potipõllundus’ Category

muutused on visad tulema

Pikk vaikus siin jälle olnud – mida sa kirjutad, kui midagi uut ei tundu olevat… Teed ja teed, silmaga nähtavat tulemust pole…

Teist talve järjest kattis aeda paks lumi. Tegi pahandust ka – kirsist murdis poole maha. teine pool siiski õitses ja tundub, et hakkab kandma ka. Muru aga, mis eelmisel aastal juba üsna kena paistis, on jälle hullem kui karjamaa 😦 Kott seemet ootel, kui nüüd pind niiskeks jääb, võib maha raputada. Samas pole mul suurt usku, et midagi kasvama hakkab, kui koer sealt pidevalt üle rallitab.

Kevad läks nagu ikka mahajäänud lehtede ja kuivanud taimevarte koristamisele. Kompostihunnik on megasuur, selle otsa sai Hortesest suurem kotitäis aiamulda ja hobusesõnniku komposti toodud ning uuesti kõrvitsad istutatud. Eelmisel aastal kasvatasid need peamiselt lehti, mõned punnid tulid küll külge, paraku nad kaua ei säilinud, nädalake pärast korjamist olid mädad ja jäigi meil oma aia kõrvitsasalat tegemata…

Hortesest jõudsid koju ka uued ja toekamad aiakäärid, poeg katsetas need kohe ära ka – võttis maha hulga sireli- jakibuvitsavõsa. Paraku ei pannud ta tähele, et sirelite vahel kena noor tammeke kasvas, sellest jäi järele ühe oksakesega tüügas. Ma pidin lausa nutma hakkama, kui märkasin. See tammeke on kunagi ise tõrust kasvama hakanud ja kuigi ma muidu ebausklik pole, tundus, et sellel on mingi tähendus meie jaoks. Aga panin tüükaotsale värvi peale ning lehed närtsinud pole, ehk kasvab sealt midagi edasi… Ma küll väga loodan.

Potipõllunduse osas otsustasime tänavu piirduda põhiliselt maitsetaimedega, lisaks hernes. Redis kasvatab meie pool ainult pealseid, alla tuleb väike roosa niidike, seega pole mõtet…

Värava kõrval tünnis on taas petuuniad, algselt pandud taimedest läks üks välja ja just tumelilla, tuli asendada. Tundub, et uus jääb kasvama. Vahele viskasin saialilleseemneid, aga need on küll üpris kidurad seal. kaevu kõrval see-eest on lobeelia ja inglisüdamed, lisaks pott grillimaitsetaimede seguga. Grill sealsamas kõrval, hea võtta.

Paar rõõmsamat asja ka.

Thelalt sain eelmisel aastal kotitäie iirisejuurikaid, panin need maha ja tänavu on siis lõpuks õied ka olemas ning sugugi mitte vähe. Nende kõrvale sokutasin potiga ostetud mitut sorti tulpe, nüüdseks on muidugi need ära õitsenud, aga loodan järgmisel aastal jälle õisi saada, sibulad olid suured ja tugevad. Enda tulpidel tuli ju tänavu väga vähe õisi…

Suur lootus on ka maaraja perenaiselt saadud daaliatest aia ääres sügiseks silmailu saada. Kui ta mulle sügisel selle kotitäie juurikaid tõi, ehmatasin algul ära – nii palju, mul pole ruumigi! Mõtlesin, et pean osa naabrinaisele andma. Aga kui nüüd kevadel maha panin, aiaäärse liivasossi sisse, juurde lisasin ainult natuke musta mulda, mahtusid ära kõik, ei jäänud midagi jagamiseks 🙂  Praegu on varred juba nii võimsad, milliseid mul kunagi olnud pole.

Gladioolid on ka kenasti üles tulnud, ehk õitsevad nad tänavu normaalsel ajal, mitte vahetult enne öökülmi nagu seni…

Aga pojeng jättis mu järjekordselt õiteta, pungad olid, kuid kärbusid kohe. Mitte ei tea, mis tal viga võib olla. Naabrinaise uhke puhmas tekitab lausa kadedust…

See-eest läks pisike roos eelmisel aastal kenasti kasvama ja elas talve paksu lume all ka õnnelikult üle 🙂

Vihma oleks vaja

Tänase päeva saavutused:

Turult toodud mitu kotti seemneid, redis ja porgand lähevad sel nädalavahetusel mulda. Talisibul ilmselt ka, salatiseemneid veel ei julge panna, herneid ka mitte. Ostsin paki punast aedsalatit ning basiilikut, puudu on veel spinat ja kindlasti midagi veel.

Aiast õnnestus kokku riisuda ja komposti tassida veel osa lahtisulanud lehti. Kompostihunnik on juba nii suur, et pean tõsiselt mõtlema, kuhu suveks uus teha, sellesse pole varsti enam võimalik midagi panna.

Kaevasin hargiga läbi eelmise aasta porgandipeenra, et saaks sinna redised panna. Ning kuigi sügisel vahetult enne külmi said porgandid üles võetud, leidsin nüüdki päris mitu, kenasti punnis ja ümara otsaga, Tupsul hea krõbistada. Umbrohujuured kolisid punasesse kilekotti, lisaks osa leheprahti, mis pudenenud paradiisõuntega segamini. Kuna Nõmme linnaosavalitsus teatas, et ka tänavu on punase lehekoti kampaania tulekul, on seda mõttekas ära kasutada just niisuguse kraami jaoks, mis kompostiks hästi ei kõlba. Järge ootab veel majatagune, sealt saab koera miinivälja koristada, kui viimane lumeraas ükskord ära sulab. Kibuvitsavõsud ja juured pealekauba.

Eelmisel aastal tehtud peenrad olid talve kenasti üle elanud, ega peale tulikate ja paari võilille suurt umbrohtu polnudki. Vihmausse sibas kah hulgem, korjasin osa välja ja viisin kompostihunnikusse nuumale.

Nüüd vaatangi taevasse, pilved kogunevad küll, aga vihma ikka ei paista. Oleks aga väga tarvis, sulataks selle viimase lume ja hakkaks maa haljendama, praegune määrdunudpruun silma just ei rõõmusta.

Talveunest ärganud

Terve talve kattis aeda paks lumi, mis mõnes kohas ulatus mulle lausa üle pea ning kõik aiatööd piirdusidki lumerookimisega, hädavajalikud rajad puukuurini ja kompostihunnikuni olid vaja ju sisse lükata. Lund jätkus märtsi lõpuni, siis hakkas tasapisi sulama – ja see sulamine oli kiire 🙂 Lausa imelik, et suuremat uputust ei tekkinud.

Lumeseguse ja märja maa peal ei saanud midagi teha, aga nii kui mõni laiguke tühjaks sulas, sinna ka kohe midagi tärkas.

Kõigepealt muidugi tulbininad, kuid juba aprilli esimesel laupäeval avastasin, et lume vahelt kikitab välja ka rabarber. Järelikult eelmisel aastal ette võetud ümberistutamine õigustas end. Nüüd on plats lumest täitsa puhas, aga ega seepärast lehti veel paista….

Lumikellukesed kasvavad mul ühe kindla põõsa all, kuid just sellel kohal oli üks kõrgemaid hangi tänavu, lapsed kasutasid seda lausa kelgumäena. Arvasin, et nii kõvasti kinni pressitud lumi niipea ei sulagi ja lumikellukeste õitest jään ilma. Aga õnneks loopisid lapsed ise selle hunniku laiali ja uskumatu küll, aga lumikellukesed olid lume all õitsema hakanud.

Loomulikult õitsevad ka siniliiliad, nii kui nina mullast väljas, nii kohe ka sinine õis küljes.

Viimasel nädalavahetusel saime juba lehti riisuma hakata ja osa eelmisel aastal kokkuriisutud, aga lume alla jäänud lehehunnikuid komposti tassida. Täna jätkasin, suur lapp sai jälle puhtamaks. Aga mida kaugemale majast, seda märjem on maa ja seega sealt veel riisuda ei saa. Kompostihunnik garaaži taga ulatub juba praegu katuseni, kuhu ma need ülejäänud lehed panen?

Päris taga aias on veel veidike lund, aga avastasin üllatusega, et kuigi ma eelmisel aastal sealt hunnikute viisi metsiku tulbi sibulaid välja koukisin, kotitäie saatsin veel Thelalegi, poleks neid nagu üldse vähemaks jäänud, pigem juurdegi siginenud…  Peab aga jälle kaevama hakkama…

Osa kuivanud vaarikavarsi sai ka ära murtud, parajad pliidi alla pista. Tasapisi jõuab järg teistenigi.  Lisaks on talvega päris palju oksarisu pudenenud, enamasti küll peenem kraam, aga kurvastusega pidin tõdema, et mu vanalt õunapuult on päris suur oks ära murdunud, ripub poolenisti. Nii kõrgel, et redelita ma seda sealt ära ei sae. Ilmselt tuleb kohe ka aiapoest pookevaha osta, millega haav kinni panna…

Kui maapind pehmeneb, on ootamas kibuvitsavõsude väljajuurimine, hekk tahab vägisi poolde hoovi ronida juba. Kui keegi endale tahab, palun väga.

Samuti on pakkumisel paar noort Liivi kollast munaploomi, needki pean välja kaevama. Äkki tahab onupoeg oma suvekoju mõnda puukest, ära visata ka kahju ju. Minule piisab paarist suuremast puust küll, rohkem ei mahu.

Mustsõstart ma veel kontrollida ei jõudnud, kui seal mõni mahavajunud oks juured külge on võtnud, on seegi pakkumisel. Paar aastat tagasi sai ühele tuttavale antud ja kuigi ta kurtis, et tal mustsõstar ei kasva, siis need läksid kasvama nii mis mühises ja andsid esimesel aastal juba kena saagi. Sordinime enam ei mäleta, kunagi turult ostetud Rootsi sort ning suured ja mahlased marjad, me saime eelmisel aastal tublisti mahla sealt.

Nüüd tekib väike paus, enne reedet mul aia jaoks aega pole…

Viimane saak

IMG_2007Muu kraami hulgas panime kevadel maha ka paki porgandiseemet. Kuna pole ammu siin mingeid juurikalisi proovinud kasvatada, ei osanud loota, et midagi erilist ka saagiks saame, seda enam, et kogemusi ju pole.

Algul paistiski, et see ettevõtmine on nurjumisele määratud. Esiteks külvasime seemned liiga tihedalt ning ei julgenud kohe alguses kuigivõrd harvendada. Hiljem tundus see juba mõttetuna. Mõne porgandijupi ikka aeg-ajalt välja tõmbasime, sai natuke supi sisse ja lapsele niisama näksida.

Kui ilmad kehvaks muutusid, jäi see peenrajupp hoopis hooletusse – maalt anti üksjagu porgandit, mis söögiks läks ja arvasime, et meil niikuinii miskit pole seal all. Seisiski ligi kuu aega siis niisama.

Nüüd tulid öökülmad ja lehti rabises puust nagu loogu. Neid riisudes otsustasin porgandipealsed kah välja tõmmata ja komposti viia, on kevadel kergem. Aga oh üllatust – porgandid olid vahepeal kasvama otsustanud minna! Pesukausitäie sain neid sealt kätte.

Pole paha ruutmeetrise hoolitsemata peenra kohta 🙂