Archive for the ‘mullateadus’ Category

Lilletünn

metall 003Seisis meil mõned aastad tagasi kuurinurgas paar plekktünni, millega midagi mõistlikku polnud peale hakata. Samas oli probleem köögijäätmete kompostimisega, lahtisesse hunnikusse neid ei saanud panna, meelitas rotte ligi. Mingit kallist kompostikasti ka ei tahtnud ostma hakata.

Ühel päeval saigi siis plekikäärid kätte võetud, tünnidel kaaned maha lõigatud ja põhja mõned augud torgatud. Punast värvi oli ka vanast ajast seisma jäänud, sellega sai tünnid kenasti üle maalitud. Kaaned said tagurpidi mõlki löödud ja tünnipõhja aukude katteks pandud. Üks tünn kolis värava kõrvale, teine jäi kaevu juurde.

Idee oli selles, et talvega said tünnid kõiksugu kompostisodi täis tassitud, augud põhjas hoolitsesid selle eest, et vesi ilusti läbi valguks.

Kumbki tünn sai 1/3 ulatuses täidetud Tupsu pabermähkudega, muu kraam kogunes nende peale. Kevadeks olid tünnid peaaegu ääreni täis, kõige peale vedasin kompostihunnikust mulda ning istutasin lilled otsa. Värava kõrvale petuuniad, teise suvelillede segu.

Nii on need tünnid püsinud viis aastat. Igaks kevadeks on pealt osa ära vajunud ja siis olen mulda juurde pannud. Tänavu aga ei vajunud enam midagi, mõlemad tünnid olid tihkelt täis.

Selle suve lilled said veel peale istutatud, aga nüüd, kui need ära õitsesid, keerasin kaevuäärse tünni õue pikali ja koukisin kõik mulla sealt välja. Ilus tume läbiküpsenud kompostmuld on. Põhja jäi veel natuke kõdunemata sodi, kusjuures mitte ühtegi mähkut. Seega saab niiviisi mähkusid komposteerida küll. Tünni tõstsin tagasi ja loodan ta talvega uuesti ära täita.

Värava kõrvalt petuuniatünn jääb kevadeks, kuna petuuniad õitsevad veel praegugi ja ma lihtsalt ei raatsi neid sealt välja kiskuda.

Üllatus

lilled 314Ma olen aastaid üritanud daaliaid kasvatada, mulle need meeldivad. Esimesed juurikad sain juhuslikult ja sealt paar õit tuli. Järgmisel aastal samadest juurikatest ajas küll lehed välja, aga õitsema ei hakanud. Ning kolmandal aastal ei tulnud midagi.

Hankisin siis uued juurikad, viiese komplekti. Sealt läks kasvama kolm. Kui tänavu need kolm juurikat uuesti maha panin, tundus pikka aega, et ei tule kohe üldse midagi. Järjekordselt metsas asi :S

Aga täna avastasin, et kaks daaliavõsukest on end vapralt välja ajanud, kas nad nüüd on eri juurtest või ühest ja samast, saab näha alles siis kui õitsema lähevad (kõik peaksid eri värvi olema), muidugi kui nad sinnamaani üldse jõuavad…

Teine üllatus ootas naadipõllul, kust ma muuhulgas metsiku tulbi sibulakesi korjan. Nimelt tuli täna välja päris mitu tüki maad suuremat sibulat, tulbisibula moodi küll, aga tumepunased. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kevadel õitsesid seal tõepoolest mõned sügavpunased tulbid, milliseid mul aias enne polnud – seega ka mõistatus, kust need sinna sattuda võisid. Aga ega ma enne kevadet nüüd teada ei saa, millega tegu. Igal juhul panen need sibulad ühte kindlasse kohta maha, eks siis näe.

Kui nüüd keegi veel ütleks, kui paksult ma oleksin oma uue kompostihunniku pidanud kinni katma, oleks küll tore. Praegu tundub see kate ikka liiga õhuke olema, tänane paduvihm tungib sellest kindlasti läbi.

Ma nimelt pole enne sellist klassikalist komposti teinudki, kõik kraam on saanud niisama hunnikusse lükatud ja rahulikult kõduneda lastud. Kui ümber kaevatud, siis põhjast must muld ära võetud ja ülejäänu edasi seisma jäetud. Aga see vist pole ka päris õige?