Archive for the ‘ilmataadi vembud’ Category

Talveunest ärganud

Terve talve kattis aeda paks lumi, mis mõnes kohas ulatus mulle lausa üle pea ning kõik aiatööd piirdusidki lumerookimisega, hädavajalikud rajad puukuurini ja kompostihunnikuni olid vaja ju sisse lükata. Lund jätkus märtsi lõpuni, siis hakkas tasapisi sulama – ja see sulamine oli kiire 🙂 Lausa imelik, et suuremat uputust ei tekkinud.

Lumeseguse ja märja maa peal ei saanud midagi teha, aga nii kui mõni laiguke tühjaks sulas, sinna ka kohe midagi tärkas.

Kõigepealt muidugi tulbininad, kuid juba aprilli esimesel laupäeval avastasin, et lume vahelt kikitab välja ka rabarber. Järelikult eelmisel aastal ette võetud ümberistutamine õigustas end. Nüüd on plats lumest täitsa puhas, aga ega seepärast lehti veel paista….

Lumikellukesed kasvavad mul ühe kindla põõsa all, kuid just sellel kohal oli üks kõrgemaid hangi tänavu, lapsed kasutasid seda lausa kelgumäena. Arvasin, et nii kõvasti kinni pressitud lumi niipea ei sulagi ja lumikellukeste õitest jään ilma. Aga õnneks loopisid lapsed ise selle hunniku laiali ja uskumatu küll, aga lumikellukesed olid lume all õitsema hakanud.

Loomulikult õitsevad ka siniliiliad, nii kui nina mullast väljas, nii kohe ka sinine õis küljes.

Viimasel nädalavahetusel saime juba lehti riisuma hakata ja osa eelmisel aastal kokkuriisutud, aga lume alla jäänud lehehunnikuid komposti tassida. Täna jätkasin, suur lapp sai jälle puhtamaks. Aga mida kaugemale majast, seda märjem on maa ja seega sealt veel riisuda ei saa. Kompostihunnik garaaži taga ulatub juba praegu katuseni, kuhu ma need ülejäänud lehed panen?

Päris taga aias on veel veidike lund, aga avastasin üllatusega, et kuigi ma eelmisel aastal sealt hunnikute viisi metsiku tulbi sibulaid välja koukisin, kotitäie saatsin veel Thelalegi, poleks neid nagu üldse vähemaks jäänud, pigem juurdegi siginenud…  Peab aga jälle kaevama hakkama…

Osa kuivanud vaarikavarsi sai ka ära murtud, parajad pliidi alla pista. Tasapisi jõuab järg teistenigi.  Lisaks on talvega päris palju oksarisu pudenenud, enamasti küll peenem kraam, aga kurvastusega pidin tõdema, et mu vanalt õunapuult on päris suur oks ära murdunud, ripub poolenisti. Nii kõrgel, et redelita ma seda sealt ära ei sae. Ilmselt tuleb kohe ka aiapoest pookevaha osta, millega haav kinni panna…

Kui maapind pehmeneb, on ootamas kibuvitsavõsude väljajuurimine, hekk tahab vägisi poolde hoovi ronida juba. Kui keegi endale tahab, palun väga.

Samuti on pakkumisel paar noort Liivi kollast munaploomi, needki pean välja kaevama. Äkki tahab onupoeg oma suvekoju mõnda puukest, ära visata ka kahju ju. Minule piisab paarist suuremast puust küll, rohkem ei mahu.

Mustsõstart ma veel kontrollida ei jõudnud, kui seal mõni mahavajunud oks juured külge on võtnud, on seegi pakkumisel. Paar aastat tagasi sai ühele tuttavale antud ja kuigi ta kurtis, et tal mustsõstar ei kasva, siis need läksid kasvama nii mis mühises ja andsid esimesel aastal juba kena saagi. Sordinime enam ei mäleta, kunagi turult ostetud Rootsi sort ning suured ja mahlased marjad, me saime eelmisel aastal tublisti mahla sealt.

Nüüd tekib väike paus, enne reedet mul aia jaoks aega pole…

Murumure

taevas 343Eileõhtune padukas tekitas mu muruplatsile korraliku järve. Ega muidu vast polekski midagi muretseda, aga sinna sai alles hiljuti uut seemet pandud. Esimene sats idanes korralikult ja paistis päris kenasti rohetama hakkavat, aga see mis just juurde sai visatud, on nüüd kindlasti ära purjetanud…

Muru kui sellist ju õieti polegi, on üks väike lapike aia keskel sirelite vahel, kus mõnus päikese käes lebotada. Liivase põhja peale said kunagi ammu rohumättad toodud, muruseemet vahele visatud ja aegajalt niidetud ka. Kuid nagu siin Nõmmel ikka – liiv surub end vägisi peale. Nii oli selle murukesega ka, et lillepeenra servas kasvas kenasti, aga mujale tekkisid tühjad laigud.

Paar viimast aastat olen sealt hullupööra võililli ja teelehti välja kiskunud, et vähegi normaalsemat murulappi saada. Kevadel tassis poeg koju suure muruseemnekoti, kust siis puistas nii sinna kui mõnda muussegi tühja kohta. Kompostihunnikust vedasime mulda juurde, et platsi ühtlaselt siledaks saada.

Tundus, et asi hakkas isegi ilmet võtma, aga kui see padukas kogu töö nullib, olen küll tige, mulda kah enam kuskilt võtta pole ju…

Pildil osa platsist eile õhtul.