muutused on visad tulema

Pikk vaikus siin jälle olnud – mida sa kirjutad, kui midagi uut ei tundu olevat… Teed ja teed, silmaga nähtavat tulemust pole…

Teist talve järjest kattis aeda paks lumi. Tegi pahandust ka – kirsist murdis poole maha. teine pool siiski õitses ja tundub, et hakkab kandma ka. Muru aga, mis eelmisel aastal juba üsna kena paistis, on jälle hullem kui karjamaa 😦 Kott seemet ootel, kui nüüd pind niiskeks jääb, võib maha raputada. Samas pole mul suurt usku, et midagi kasvama hakkab, kui koer sealt pidevalt üle rallitab.

Kevad läks nagu ikka mahajäänud lehtede ja kuivanud taimevarte koristamisele. Kompostihunnik on megasuur, selle otsa sai Hortesest suurem kotitäis aiamulda ja hobusesõnniku komposti toodud ning uuesti kõrvitsad istutatud. Eelmisel aastal kasvatasid need peamiselt lehti, mõned punnid tulid küll külge, paraku nad kaua ei säilinud, nädalake pärast korjamist olid mädad ja jäigi meil oma aia kõrvitsasalat tegemata…

Hortesest jõudsid koju ka uued ja toekamad aiakäärid, poeg katsetas need kohe ära ka – võttis maha hulga sireli- jakibuvitsavõsa. Paraku ei pannud ta tähele, et sirelite vahel kena noor tammeke kasvas, sellest jäi järele ühe oksakesega tüügas. Ma pidin lausa nutma hakkama, kui märkasin. See tammeke on kunagi ise tõrust kasvama hakanud ja kuigi ma muidu ebausklik pole, tundus, et sellel on mingi tähendus meie jaoks. Aga panin tüükaotsale värvi peale ning lehed närtsinud pole, ehk kasvab sealt midagi edasi… Ma küll väga loodan.

Potipõllunduse osas otsustasime tänavu piirduda põhiliselt maitsetaimedega, lisaks hernes. Redis kasvatab meie pool ainult pealseid, alla tuleb väike roosa niidike, seega pole mõtet…

Värava kõrval tünnis on taas petuuniad, algselt pandud taimedest läks üks välja ja just tumelilla, tuli asendada. Tundub, et uus jääb kasvama. Vahele viskasin saialilleseemneid, aga need on küll üpris kidurad seal. kaevu kõrval see-eest on lobeelia ja inglisüdamed, lisaks pott grillimaitsetaimede seguga. Grill sealsamas kõrval, hea võtta.

Paar rõõmsamat asja ka.

Thelalt sain eelmisel aastal kotitäie iirisejuurikaid, panin need maha ja tänavu on siis lõpuks õied ka olemas ning sugugi mitte vähe. Nende kõrvale sokutasin potiga ostetud mitut sorti tulpe, nüüdseks on muidugi need ära õitsenud, aga loodan järgmisel aastal jälle õisi saada, sibulad olid suured ja tugevad. Enda tulpidel tuli ju tänavu väga vähe õisi…

Suur lootus on ka maaraja perenaiselt saadud daaliatest aia ääres sügiseks silmailu saada. Kui ta mulle sügisel selle kotitäie juurikaid tõi, ehmatasin algul ära – nii palju, mul pole ruumigi! Mõtlesin, et pean osa naabrinaisele andma. Aga kui nüüd kevadel maha panin, aiaäärse liivasossi sisse, juurde lisasin ainult natuke musta mulda, mahtusid ära kõik, ei jäänud midagi jagamiseks 🙂  Praegu on varred juba nii võimsad, milliseid mul kunagi olnud pole.

Gladioolid on ka kenasti üles tulnud, ehk õitsevad nad tänavu normaalsel ajal, mitte vahetult enne öökülmi nagu seni…

Aga pojeng jättis mu järjekordselt õiteta, pungad olid, kuid kärbusid kohe. Mitte ei tea, mis tal viga võib olla. Naabrinaise uhke puhmas tekitab lausa kadedust…

See-eest läks pisike roos eelmisel aastal kenasti kasvama ja elas talve paksu lume all ka õnnelikult üle 🙂

One response to this post.

  1. Posted by Tii on 24. juuni 2011 at 13:19

    Hei, mu iirisepakkumine läks vale postituse juurde, aga kehtib ikka praegu, juunis 2011

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: