Archive for 16. apr. 2010

Vihma oleks vaja

Tänase päeva saavutused:

Turult toodud mitu kotti seemneid, redis ja porgand lähevad sel nädalavahetusel mulda. Talisibul ilmselt ka, salatiseemneid veel ei julge panna, herneid ka mitte. Ostsin paki punast aedsalatit ning basiilikut, puudu on veel spinat ja kindlasti midagi veel.

Aiast õnnestus kokku riisuda ja komposti tassida veel osa lahtisulanud lehti. Kompostihunnik on juba nii suur, et pean tõsiselt mõtlema, kuhu suveks uus teha, sellesse pole varsti enam võimalik midagi panna.

Kaevasin hargiga läbi eelmise aasta porgandipeenra, et saaks sinna redised panna. Ning kuigi sügisel vahetult enne külmi said porgandid üles võetud, leidsin nüüdki päris mitu, kenasti punnis ja ümara otsaga, Tupsul hea krõbistada. Umbrohujuured kolisid punasesse kilekotti, lisaks osa leheprahti, mis pudenenud paradiisõuntega segamini. Kuna Nõmme linnaosavalitsus teatas, et ka tänavu on punase lehekoti kampaania tulekul, on seda mõttekas ära kasutada just niisuguse kraami jaoks, mis kompostiks hästi ei kõlba. Järge ootab veel majatagune, sealt saab koera miinivälja koristada, kui viimane lumeraas ükskord ära sulab. Kibuvitsavõsud ja juured pealekauba.

Eelmisel aastal tehtud peenrad olid talve kenasti üle elanud, ega peale tulikate ja paari võilille suurt umbrohtu polnudki. Vihmausse sibas kah hulgem, korjasin osa välja ja viisin kompostihunnikusse nuumale.

Nüüd vaatangi taevasse, pilved kogunevad küll, aga vihma ikka ei paista. Oleks aga väga tarvis, sulataks selle viimase lume ja hakkaks maa haljendama, praegune määrdunudpruun silma just ei rõõmusta.

Talveunest ärganud

Terve talve kattis aeda paks lumi, mis mõnes kohas ulatus mulle lausa üle pea ning kõik aiatööd piirdusidki lumerookimisega, hädavajalikud rajad puukuurini ja kompostihunnikuni olid vaja ju sisse lükata. Lund jätkus märtsi lõpuni, siis hakkas tasapisi sulama – ja see sulamine oli kiire 🙂 Lausa imelik, et suuremat uputust ei tekkinud.

Lumeseguse ja märja maa peal ei saanud midagi teha, aga nii kui mõni laiguke tühjaks sulas, sinna ka kohe midagi tärkas.

Kõigepealt muidugi tulbininad, kuid juba aprilli esimesel laupäeval avastasin, et lume vahelt kikitab välja ka rabarber. Järelikult eelmisel aastal ette võetud ümberistutamine õigustas end. Nüüd on plats lumest täitsa puhas, aga ega seepärast lehti veel paista….

Lumikellukesed kasvavad mul ühe kindla põõsa all, kuid just sellel kohal oli üks kõrgemaid hangi tänavu, lapsed kasutasid seda lausa kelgumäena. Arvasin, et nii kõvasti kinni pressitud lumi niipea ei sulagi ja lumikellukeste õitest jään ilma. Aga õnneks loopisid lapsed ise selle hunniku laiali ja uskumatu küll, aga lumikellukesed olid lume all õitsema hakanud.

Loomulikult õitsevad ka siniliiliad, nii kui nina mullast väljas, nii kohe ka sinine õis küljes.

Viimasel nädalavahetusel saime juba lehti riisuma hakata ja osa eelmisel aastal kokkuriisutud, aga lume alla jäänud lehehunnikuid komposti tassida. Täna jätkasin, suur lapp sai jälle puhtamaks. Aga mida kaugemale majast, seda märjem on maa ja seega sealt veel riisuda ei saa. Kompostihunnik garaaži taga ulatub juba praegu katuseni, kuhu ma need ülejäänud lehed panen?

Päris taga aias on veel veidike lund, aga avastasin üllatusega, et kuigi ma eelmisel aastal sealt hunnikute viisi metsiku tulbi sibulaid välja koukisin, kotitäie saatsin veel Thelalegi, poleks neid nagu üldse vähemaks jäänud, pigem juurdegi siginenud…  Peab aga jälle kaevama hakkama…

Osa kuivanud vaarikavarsi sai ka ära murtud, parajad pliidi alla pista. Tasapisi jõuab järg teistenigi.  Lisaks on talvega päris palju oksarisu pudenenud, enamasti küll peenem kraam, aga kurvastusega pidin tõdema, et mu vanalt õunapuult on päris suur oks ära murdunud, ripub poolenisti. Nii kõrgel, et redelita ma seda sealt ära ei sae. Ilmselt tuleb kohe ka aiapoest pookevaha osta, millega haav kinni panna…

Kui maapind pehmeneb, on ootamas kibuvitsavõsude väljajuurimine, hekk tahab vägisi poolde hoovi ronida juba. Kui keegi endale tahab, palun väga.

Samuti on pakkumisel paar noort Liivi kollast munaploomi, needki pean välja kaevama. Äkki tahab onupoeg oma suvekoju mõnda puukest, ära visata ka kahju ju. Minule piisab paarist suuremast puust küll, rohkem ei mahu.

Mustsõstart ma veel kontrollida ei jõudnud, kui seal mõni mahavajunud oks juured külge on võtnud, on seegi pakkumisel. Paar aastat tagasi sai ühele tuttavale antud ja kuigi ta kurtis, et tal mustsõstar ei kasva, siis need läksid kasvama nii mis mühises ja andsid esimesel aastal juba kena saagi. Sordinime enam ei mäleta, kunagi turult ostetud Rootsi sort ning suured ja mahlased marjad, me saime eelmisel aastal tublisti mahla sealt.

Nüüd tekib väike paus, enne reedet mul aia jaoks aega pole…