muutused on visad tulema

Pikk vaikus siin jälle olnud – mida sa kirjutad, kui midagi uut ei tundu olevat… Teed ja teed, silmaga nähtavat tulemust pole…

Teist talve järjest kattis aeda paks lumi. Tegi pahandust ka – kirsist murdis poole maha. teine pool siiski õitses ja tundub, et hakkab kandma ka. Muru aga, mis eelmisel aastal juba üsna kena paistis, on jälle hullem kui karjamaa 😦 Kott seemet ootel, kui nüüd pind niiskeks jääb, võib maha raputada. Samas pole mul suurt usku, et midagi kasvama hakkab, kui koer sealt pidevalt üle rallitab.

Kevad läks nagu ikka mahajäänud lehtede ja kuivanud taimevarte koristamisele. Kompostihunnik on megasuur, selle otsa sai Hortesest suurem kotitäis aiamulda ja hobusesõnniku komposti toodud ning uuesti kõrvitsad istutatud. Eelmisel aastal kasvatasid need peamiselt lehti, mõned punnid tulid küll külge, paraku nad kaua ei säilinud, nädalake pärast korjamist olid mädad ja jäigi meil oma aia kõrvitsasalat tegemata…

Hortesest jõudsid koju ka uued ja toekamad aiakäärid, poeg katsetas need kohe ära ka – võttis maha hulga sireli- jakibuvitsavõsa. Paraku ei pannud ta tähele, et sirelite vahel kena noor tammeke kasvas, sellest jäi järele ühe oksakesega tüügas. Ma pidin lausa nutma hakkama, kui märkasin. See tammeke on kunagi ise tõrust kasvama hakanud ja kuigi ma muidu ebausklik pole, tundus, et sellel on mingi tähendus meie jaoks. Aga panin tüükaotsale värvi peale ning lehed närtsinud pole, ehk kasvab sealt midagi edasi… Ma küll väga loodan.

Potipõllunduse osas otsustasime tänavu piirduda põhiliselt maitsetaimedega, lisaks hernes. Redis kasvatab meie pool ainult pealseid, alla tuleb väike roosa niidike, seega pole mõtet…

Värava kõrval tünnis on taas petuuniad, algselt pandud taimedest läks üks välja ja just tumelilla, tuli asendada. Tundub, et uus jääb kasvama. Vahele viskasin saialilleseemneid, aga need on küll üpris kidurad seal. kaevu kõrval see-eest on lobeelia ja inglisüdamed, lisaks pott grillimaitsetaimede seguga. Grill sealsamas kõrval, hea võtta.

Paar rõõmsamat asja ka.

Thelalt sain eelmisel aastal kotitäie iirisejuurikaid, panin need maha ja tänavu on siis lõpuks õied ka olemas ning sugugi mitte vähe. Nende kõrvale sokutasin potiga ostetud mitut sorti tulpe, nüüdseks on muidugi need ära õitsenud, aga loodan järgmisel aastal jälle õisi saada, sibulad olid suured ja tugevad. Enda tulpidel tuli ju tänavu väga vähe õisi…

Suur lootus on ka maaraja perenaiselt saadud daaliatest aia ääres sügiseks silmailu saada. Kui ta mulle sügisel selle kotitäie juurikaid tõi, ehmatasin algul ära – nii palju, mul pole ruumigi! Mõtlesin, et pean osa naabrinaisele andma. Aga kui nüüd kevadel maha panin, aiaäärse liivasossi sisse, juurde lisasin ainult natuke musta mulda, mahtusid ära kõik, ei jäänud midagi jagamiseks 🙂  Praegu on varred juba nii võimsad, milliseid mul kunagi olnud pole.

Gladioolid on ka kenasti üles tulnud, ehk õitsevad nad tänavu normaalsel ajal, mitte vahetult enne öökülmi nagu seni…

Aga pojeng jättis mu järjekordselt õiteta, pungad olid, kuid kärbusid kohe. Mitte ei tea, mis tal viga võib olla. Naabrinaise uhke puhmas tekitab lausa kadedust…

See-eest läks pisike roos eelmisel aastal kenasti kasvama ja elas talve paksu lume all ka õnnelikult üle 🙂

Advertisements

Vihma oleks vaja

Tänase päeva saavutused:

Turult toodud mitu kotti seemneid, redis ja porgand lähevad sel nädalavahetusel mulda. Talisibul ilmselt ka, salatiseemneid veel ei julge panna, herneid ka mitte. Ostsin paki punast aedsalatit ning basiilikut, puudu on veel spinat ja kindlasti midagi veel.

Aiast õnnestus kokku riisuda ja komposti tassida veel osa lahtisulanud lehti. Kompostihunnik on juba nii suur, et pean tõsiselt mõtlema, kuhu suveks uus teha, sellesse pole varsti enam võimalik midagi panna.

Kaevasin hargiga läbi eelmise aasta porgandipeenra, et saaks sinna redised panna. Ning kuigi sügisel vahetult enne külmi said porgandid üles võetud, leidsin nüüdki päris mitu, kenasti punnis ja ümara otsaga, Tupsul hea krõbistada. Umbrohujuured kolisid punasesse kilekotti, lisaks osa leheprahti, mis pudenenud paradiisõuntega segamini. Kuna Nõmme linnaosavalitsus teatas, et ka tänavu on punase lehekoti kampaania tulekul, on seda mõttekas ära kasutada just niisuguse kraami jaoks, mis kompostiks hästi ei kõlba. Järge ootab veel majatagune, sealt saab koera miinivälja koristada, kui viimane lumeraas ükskord ära sulab. Kibuvitsavõsud ja juured pealekauba.

Eelmisel aastal tehtud peenrad olid talve kenasti üle elanud, ega peale tulikate ja paari võilille suurt umbrohtu polnudki. Vihmausse sibas kah hulgem, korjasin osa välja ja viisin kompostihunnikusse nuumale.

Nüüd vaatangi taevasse, pilved kogunevad küll, aga vihma ikka ei paista. Oleks aga väga tarvis, sulataks selle viimase lume ja hakkaks maa haljendama, praegune määrdunudpruun silma just ei rõõmusta.

Talveunest ärganud

Terve talve kattis aeda paks lumi, mis mõnes kohas ulatus mulle lausa üle pea ning kõik aiatööd piirdusidki lumerookimisega, hädavajalikud rajad puukuurini ja kompostihunnikuni olid vaja ju sisse lükata. Lund jätkus märtsi lõpuni, siis hakkas tasapisi sulama – ja see sulamine oli kiire 🙂 Lausa imelik, et suuremat uputust ei tekkinud.

Lumeseguse ja märja maa peal ei saanud midagi teha, aga nii kui mõni laiguke tühjaks sulas, sinna ka kohe midagi tärkas.

Kõigepealt muidugi tulbininad, kuid juba aprilli esimesel laupäeval avastasin, et lume vahelt kikitab välja ka rabarber. Järelikult eelmisel aastal ette võetud ümberistutamine õigustas end. Nüüd on plats lumest täitsa puhas, aga ega seepärast lehti veel paista….

Lumikellukesed kasvavad mul ühe kindla põõsa all, kuid just sellel kohal oli üks kõrgemaid hangi tänavu, lapsed kasutasid seda lausa kelgumäena. Arvasin, et nii kõvasti kinni pressitud lumi niipea ei sulagi ja lumikellukeste õitest jään ilma. Aga õnneks loopisid lapsed ise selle hunniku laiali ja uskumatu küll, aga lumikellukesed olid lume all õitsema hakanud.

Loomulikult õitsevad ka siniliiliad, nii kui nina mullast väljas, nii kohe ka sinine õis küljes.

Viimasel nädalavahetusel saime juba lehti riisuma hakata ja osa eelmisel aastal kokkuriisutud, aga lume alla jäänud lehehunnikuid komposti tassida. Täna jätkasin, suur lapp sai jälle puhtamaks. Aga mida kaugemale majast, seda märjem on maa ja seega sealt veel riisuda ei saa. Kompostihunnik garaaži taga ulatub juba praegu katuseni, kuhu ma need ülejäänud lehed panen?

Päris taga aias on veel veidike lund, aga avastasin üllatusega, et kuigi ma eelmisel aastal sealt hunnikute viisi metsiku tulbi sibulaid välja koukisin, kotitäie saatsin veel Thelalegi, poleks neid nagu üldse vähemaks jäänud, pigem juurdegi siginenud…  Peab aga jälle kaevama hakkama…

Osa kuivanud vaarikavarsi sai ka ära murtud, parajad pliidi alla pista. Tasapisi jõuab järg teistenigi.  Lisaks on talvega päris palju oksarisu pudenenud, enamasti küll peenem kraam, aga kurvastusega pidin tõdema, et mu vanalt õunapuult on päris suur oks ära murdunud, ripub poolenisti. Nii kõrgel, et redelita ma seda sealt ära ei sae. Ilmselt tuleb kohe ka aiapoest pookevaha osta, millega haav kinni panna…

Kui maapind pehmeneb, on ootamas kibuvitsavõsude väljajuurimine, hekk tahab vägisi poolde hoovi ronida juba. Kui keegi endale tahab, palun väga.

Samuti on pakkumisel paar noort Liivi kollast munaploomi, needki pean välja kaevama. Äkki tahab onupoeg oma suvekoju mõnda puukest, ära visata ka kahju ju. Minule piisab paarist suuremast puust küll, rohkem ei mahu.

Mustsõstart ma veel kontrollida ei jõudnud, kui seal mõni mahavajunud oks juured külge on võtnud, on seegi pakkumisel. Paar aastat tagasi sai ühele tuttavale antud ja kuigi ta kurtis, et tal mustsõstar ei kasva, siis need läksid kasvama nii mis mühises ja andsid esimesel aastal juba kena saagi. Sordinime enam ei mäleta, kunagi turult ostetud Rootsi sort ning suured ja mahlased marjad, me saime eelmisel aastal tublisti mahla sealt.

Nüüd tekib väike paus, enne reedet mul aia jaoks aega pole…

Viimane saak

IMG_2007Muu kraami hulgas panime kevadel maha ka paki porgandiseemet. Kuna pole ammu siin mingeid juurikalisi proovinud kasvatada, ei osanud loota, et midagi erilist ka saagiks saame, seda enam, et kogemusi ju pole.

Algul paistiski, et see ettevõtmine on nurjumisele määratud. Esiteks külvasime seemned liiga tihedalt ning ei julgenud kohe alguses kuigivõrd harvendada. Hiljem tundus see juba mõttetuna. Mõne porgandijupi ikka aeg-ajalt välja tõmbasime, sai natuke supi sisse ja lapsele niisama näksida.

Kui ilmad kehvaks muutusid, jäi see peenrajupp hoopis hooletusse – maalt anti üksjagu porgandit, mis söögiks läks ja arvasime, et meil niikuinii miskit pole seal all. Seisiski ligi kuu aega siis niisama.

Nüüd tulid öökülmad ja lehti rabises puust nagu loogu. Neid riisudes otsustasin porgandipealsed kah välja tõmmata ja komposti viia, on kevadel kergem. Aga oh üllatust – porgandid olid vahepeal kasvama otsustanud minna! Pesukausitäie sain neid sealt kätte.

Pole paha ruutmeetrise hoolitsemata peenra kohta 🙂

Lilletünn

metall 003Seisis meil mõned aastad tagasi kuurinurgas paar plekktünni, millega midagi mõistlikku polnud peale hakata. Samas oli probleem köögijäätmete kompostimisega, lahtisesse hunnikusse neid ei saanud panna, meelitas rotte ligi. Mingit kallist kompostikasti ka ei tahtnud ostma hakata.

Ühel päeval saigi siis plekikäärid kätte võetud, tünnidel kaaned maha lõigatud ja põhja mõned augud torgatud. Punast värvi oli ka vanast ajast seisma jäänud, sellega sai tünnid kenasti üle maalitud. Kaaned said tagurpidi mõlki löödud ja tünnipõhja aukude katteks pandud. Üks tünn kolis värava kõrvale, teine jäi kaevu juurde.

Idee oli selles, et talvega said tünnid kõiksugu kompostisodi täis tassitud, augud põhjas hoolitsesid selle eest, et vesi ilusti läbi valguks.

Kumbki tünn sai 1/3 ulatuses täidetud Tupsu pabermähkudega, muu kraam kogunes nende peale. Kevadeks olid tünnid peaaegu ääreni täis, kõige peale vedasin kompostihunnikust mulda ning istutasin lilled otsa. Värava kõrvale petuuniad, teise suvelillede segu.

Nii on need tünnid püsinud viis aastat. Igaks kevadeks on pealt osa ära vajunud ja siis olen mulda juurde pannud. Tänavu aga ei vajunud enam midagi, mõlemad tünnid olid tihkelt täis.

Selle suve lilled said veel peale istutatud, aga nüüd, kui need ära õitsesid, keerasin kaevuäärse tünni õue pikali ja koukisin kõik mulla sealt välja. Ilus tume läbiküpsenud kompostmuld on. Põhja jäi veel natuke kõdunemata sodi, kusjuures mitte ühtegi mähkut. Seega saab niiviisi mähkusid komposteerida küll. Tünni tõstsin tagasi ja loodan ta talvega uuesti ära täita.

Värava kõrvalt petuuniatünn jääb kevadeks, kuna petuuniad õitsevad veel praegugi ja ma lihtsalt ei raatsi neid sealt välja kiskuda.

Parem hilja kui mitte kunagi

Picnik collage2Nii arvasid vist mu gladioolid, sest kuigi ma terve suvelõpu ootasin neilt õisi, ei tahtnud nemad mitte kohe õitsema hakata. Arvasin, et tulebki niisama välja kaevata.

Aga nüüd, kui juba külmad ähvardavad, avastasin mõni päev tagasi, et vähemalt mõned õiepungad on tulekul… Paari päeva eest siis pugesid esimesed õied välja ja täna olid juba päris suured.

Gladioolidega ongi mul alati üks rist ja viletsus. Kuigi nad on mu lemmiklilled, ei taha nende kasvatamine kuigi hästi õnnestuda. Eelmisel aastal läksid ka alles septembris õitsema, aga siiski paar nädalat varem, nii edt öökülmadele jalgu ei jäänud.

Nüüd siis jälgin hoolega ilmateadet, kui külmaks ähvardab minna, pean lilled ju kohe üles võtma. Ilmselt tulebki lõpuni õitsetada nad aknalaual poti sees…

Tõhus tööpäev

lilled 310Ilm oli ilus. Arvuti otsustas kah ennast apdeitima hakata ja see tähendas, et ma ei saanud sellega päev otsa midagi teha. Oligi hea põhjus õue minekuks 😛

Mis tehtud sai?

Kõigepealt hunnik lehti kokku riisutud – naabrite megasuur pärn pudeneb juba täie hooga. Kompostihunnik kasvas lausa kahekordseks.

Kompostihunniku kõrvalt vaarikapõõsad välja kisutud. Kevadel jätsin selle tegemata, kahju hakkas. Sain neilt veel hulga vaarikaid ka. Aga kui põõsad mulle ikka üle pea ulatuvad ja muidu ka tüliks on, tuli süda kõvaks teha. Boonusena sai lahti ka arvestatavast hulgast kassitapu ja naadijuurikatest. Põõsad viskasin kuuri kõrvale hunnikusse kuivama, kui mitte enne, siis järgmiseks jaaniõhtuks on materjal olemas 🙂  Vaarikatee jaoks jäi põõsaid veel piisavalt, kuigi needki tahaks harvendamist….

Kolletunud ja kuivad lillevarred maha lõigatud ning samuti kompostiks tassitud. Avastasin, et kahel gladioolil on siiski plaan õitsema minna, kui veel vähegi sooja peab. Daalia õienupp on ka päris suur juba.

Kibuvitsavõsusid välja kisutud. Suure põõsa ümber kipub ikka üsna korralik võsa tekkima, trügivad igale poole. Üldse arvasime, et peaks selle kolesuure põõsa maha saagima, alt tulevad uued võsud, vana põõsas on täitsa puuks veninud juba. Ilus oli küll ja mis kõige olulisem – varjas suurepäraselt muruplatsil olijaid uudishimulike pilkude eest.

Piparmündid maha lõigatud ja köögilakke kuivama riputatud. Terve köök lõhnab…  Lavendlite ja iisopiga on veidi veel aega.

Nüüd peaks naabrinaiselt muruniidukit laenama, trimmeriga seda rohtu niita lihtsalt ei jaksa. Oktoobris oleks mõistlik tõstuk tellida, et mõned puuoksad maha võtta. Vaher laiutab üle poole hoovi ning vana paradiisiõunapuu kah. Hea meelega teeks naabritega kaupa ja laseks pärnaoksi ka piirata, sealt ei saja vihm ka enam läbi…

Järgmisse nädalasse jääb veel nipet-näpet ning edasi juba sedamööda, kuidas sügis edeneb ja ilmad lubavad….