Seisis meil mõned aastad tagasi kuurinurgas paar plekktünni, millega midagi mõistlikku polnud peale hakata. Samas oli probleem köögijäätmete kompostimisega, lahtisesse hunnikusse neid ei saanud panna, meelitas rotte ligi. Mingit kallist kompostikasti ka ei tahtnud ostma hakata.
Ühel päeval saigi siis plekikäärid kätte võetud, tünnidel kaaned maha lõigatud ja põhja mõned augud torgatud. Punast värvi oli ka vanast ajast seisma jäänud, sellega sai tünnid kenasti üle maalitud. Kaaned said tagurpidi mõlki löödud ja tünnipõhja aukude katteks pandud. Üks tünn kolis värava kõrvale, teine jäi kaevu juurde.
Idee oli selles, et talvega said tünnid kõiksugu kompostisodi täis tassitud, augud põhjas hoolitsesid selle eest, et vesi ilusti läbi valguks.
Kumbki tünn sai 1/3 ulatuses täidetud Tupsu pabermähkudega, muu kraam kogunes nende peale. Kevadeks olid tünnid peaaegu ääreni täis, kõige peale vedasin kompostihunnikust mulda ning istutasin lilled otsa. Värava kõrvale petuuniad, teise suvelillede segu.
Nii on need tünnid püsinud viis aastat. Igaks kevadeks on pealt osa ära vajunud ja siis olen mulda juurde pannud. Tänavu aga ei vajunud enam midagi, mõlemad tünnid olid tihkelt täis.
Selle suve lilled said veel peale istutatud, aga nüüd, kui need ära õitsesid, keerasin kaevuäärse tünni õue pikali ja koukisin kõik mulla sealt välja. Ilus tume läbiküpsenud kompostmuld on. Põhja jäi veel natuke kõdunemata sodi, kusjuures mitte ühtegi mähkut. Seega saab niiviisi mähkusid komposteerida küll. Tünni tõstsin tagasi ja loodan ta talvega uuesti ära täita.
Värava kõrvalt petuuniatünn jääb kevadeks, kuna petuuniad õitsevad veel praegugi ja ma lihtsalt ei raatsi neid sealt välja kiskuda.
