Viimane saak

Muu kraami hulgas panime kevadel maha ka paki porgandiseemet. Kuna pole ammu siin mingeid juurikalisi proovinud kasvatada, ei osanud loota, et midagi erilist ka saagiks saame, seda enam, et kogemusi ju pole.

Algul paistiski, et see ettevõtmine on nurjumisele määratud. Esiteks külvasime seemned liiga tihedalt ning ei julgenud kohe alguses kuigivõrd harvendada. Hiljem tundus see juba mõttetuna. Mõne porgandijupi ikka aeg-ajalt välja tõmbasime, sai natuke supi sisse ja lapsele niisama näksida.

Kui ilmad kehvaks muutusid, jäi see peenrajupp hoopis hooletusse – maalt anti üksjagu porgandit, mis söögiks läks ja arvasime, et meil niikuinii miskit pole seal all. Seisiski ligi kuu aega siis niisama.

Nüüd tulid öökülmad ja lehti rabises puust nagu loogu. Neid riisudes otsustasin porgandipealsed kah välja tõmmata ja komposti viia, on kevadel kergem. Aga oh üllatust – porgandid olid vahepeal kasvama otsustanud minna! Pesukausitäie sain neid sealt kätte.

Pole paha ruutmeetrise hoolitsemata peenra kohta

Lilletünn

Seisis meil mõned aastad tagasi kuurinurgas paar plekktünni, millega midagi mõistlikku polnud peale hakata. Samas oli probleem köögijäätmete kompostimisega, lahtisesse hunnikusse neid ei saanud panna, meelitas rotte ligi. Mingit kallist kompostikasti ka ei tahtnud ostma hakata.

Ühel päeval saigi siis plekikäärid kätte võetud, tünnidel kaaned maha lõigatud ja põhja mõned augud torgatud. Punast värvi oli ka vanast ajast seisma jäänud, sellega sai tünnid kenasti üle maalitud. Kaaned said tagurpidi mõlki löödud ja tünnipõhja aukude katteks pandud. Üks tünn kolis värava kõrvale, teine jäi kaevu juurde.

Idee oli selles, et talvega said tünnid kõiksugu kompostisodi täis tassitud, augud põhjas hoolitsesid selle eest, et vesi ilusti läbi valguks.

Kumbki tünn sai 1/3 ulatuses täidetud Tupsu pabermähkudega, muu kraam kogunes nende peale. Kevadeks olid tünnid peaaegu ääreni täis, kõige peale vedasin kompostihunnikust mulda ning istutasin lilled otsa. Värava kõrvale petuuniad, teise suvelillede segu.

Nii on need tünnid püsinud viis aastat. Igaks kevadeks on pealt osa ära vajunud ja siis olen mulda juurde pannud. Tänavu aga ei vajunud enam midagi, mõlemad tünnid olid tihkelt täis.

Selle suve lilled said veel peale istutatud, aga nüüd, kui need ära õitsesid, keerasin kaevuäärse tünni õue pikali ja koukisin kõik mulla sealt välja. Ilus tume läbiküpsenud kompostmuld on. Põhja jäi veel natuke kõdunemata sodi, kusjuures mitte ühtegi mähkut. Seega saab niiviisi mähkusid komposteerida küll. Tünni tõstsin tagasi ja loodan ta talvega uuesti ära täita.

Värava kõrvalt petuuniatünn jääb kevadeks, kuna petuuniad õitsevad veel praegugi ja ma lihtsalt ei raatsi neid sealt välja kiskuda.

Parem hilja kui mitte kunagi

Nii arvasid vist mu gladioolid, sest kuigi ma terve suvelõpu ootasin neilt õisi, ei tahtnud nemad mitte kohe õitsema hakata. Arvasin, et tulebki niisama välja kaevata.

Aga nüüd, kui juba külmad ähvardavad, avastasin mõni päev tagasi, et vähemalt mõned õiepungad on tulekul… Paari päeva eest siis pugesid esimesed õied välja ja täna olid juba päris suured.

Gladioolidega ongi mul alati üks rist ja viletsus. Kuigi nad on mu lemmiklilled, ei taha nende kasvatamine kuigi hästi õnnestuda. Eelmisel aastal läksid ka alles septembris õitsema, aga siiski paar nädalat varem, nii edt öökülmadele jalgu ei jäänud.

Nüüd siis jälgin hoolega ilmateadet, kui külmaks ähvardab minna, pean lilled ju kohe üles võtma. Ilmselt tulebki lõpuni õitsetada nad aknalaual poti sees…

Tõhus tööpäev

Ilm oli ilus. Arvuti otsustas kah ennast apdeitima hakata ja see tähendas, et ma ei saanud sellega päev otsa midagi teha. Oligi hea põhjus õue minekuks

Mis tehtud sai?

Kõigepealt hunnik lehti kokku riisutud – naabrite megasuur pärn pudeneb juba täie hooga. Kompostihunnik kasvas lausa kahekordseks.

Kompostihunniku kõrvalt vaarikapõõsad välja kisutud. Kevadel jätsin selle tegemata, kahju hakkas. Sain neilt veel hulga vaarikaid ka. Aga kui põõsad mulle ikka üle pea ulatuvad ja muidu ka tüliks on, tuli süda kõvaks teha. Boonusena sai lahti ka arvestatavast hulgast kassitapu ja naadijuurikatest. Põõsad viskasin kuuri kõrvale hunnikusse kuivama, kui mitte enne, siis järgmiseks jaaniõhtuks on materjal olemas  Vaarikatee jaoks jäi põõsaid veel piisavalt, kuigi needki tahaks harvendamist….

Kolletunud ja kuivad lillevarred maha lõigatud ning samuti kompostiks tassitud. Avastasin, et kahel gladioolil on siiski plaan õitsema minna, kui veel vähegi sooja peab. Daalia õienupp on ka päris suur juba.

Kibuvitsavõsusid välja kisutud. Suure põõsa ümber kipub ikka üsna korralik võsa tekkima, trügivad igale poole. Üldse arvasime, et peaks selle kolesuure põõsa maha saagima, alt tulevad uued võsud, vana põõsas on täitsa puuks veninud juba. Ilus oli küll ja mis kõige olulisem – varjas suurepäraselt muruplatsil olijaid uudishimulike pilkude eest.

Piparmündid maha lõigatud ja köögilakke kuivama riputatud. Terve köök lõhnab…  Lavendlite ja iisopiga on veidi veel aega.

Nüüd peaks naabrinaiselt muruniidukit laenama, trimmeriga seda rohtu niita lihtsalt ei jaksa. Oktoobris oleks mõistlik tõstuk tellida, et mõned puuoksad maha võtta. Vaher laiutab üle poole hoovi ning vana paradiisiõunapuu kah. Hea meelega teeks naabritega kaupa ja laseks pärnaoksi ka piirata, sealt ei saja vihm ka enam läbi…

Järgmisse nädalasse jääb veel nipet-näpet ning edasi juba sedamööda, kuidas sügis edeneb ja ilmad lubavad….

ei midagi erilist

Pikk vahe on selle blogiga sisse tulnud. Aias on nipet-näpet tehtud, aga ei midagi sellist, mis oleks tundunud  talletamisväärsena. Pilte ka pole õieti millestki teha olnud

Naadisõjas jäin järjekordselt kaotajaks – minu hoolega puhtaksroogitud maalapp rohetab taas. Oma osa on muidugi olnud sellel, et pole saanud järjepidevalt sellega tegelda, kogu aeg on midagi kiiremat peale tulnud. Muidugi nii hull, kui kevadel, asi siiski ei ole. Kui nüüd vähekegi ilma peaks, saaks ehk mingi osa puhtamaks ja ära kaetud.

Marjad valmisid üksteise järel ja kuigi neid palju polnud, tuli korjata, mahladeks-moosideks teha. Siis ühtäkki hakkasid õunad pudenema, paras peavalu nendega. Kuulda on, et mitte ainult minul

Gladioolid pole siiani õitsema läinud ja ega vist enam lähegi Pean järgmiseks aastaks neile uue kasvukoha leidma, praegune ei tundu meeldivat.

Daalia näitab õienuppu, aga veel pole aru saada, mis värvi sealt tulemas on…

Muru tahab veel korra niitmist. Kui suvehakul tundus, et sellest asja ei saa, siis praeguseks on tihe roheline vaip isegi nendes kohtades, kus minu mäletamist mööda muru kunagi kasvanud polegi…

Lillepealsed kolletavad, aeg needki maha lõigata ja kompostihunnikusse tassida. Lehti tuleb naabrite pärna otsast juba kuhjaga ja meie oma kaskki hakkab tasapisi pudenema. Vaher on täitsa roheline, pole märkigi värvivahetusest.

Metsiku tulbi sibulad võiks maha panna ja Thelale varutud peotäis tahab ka kuidagi saajale kättetoimetamist…

Kuivanud ploom vaja maha saagida, samuti üks õunapuuoks. Tuleb poja kallal veidi närida

Blogi vaja ka täiendada. Kuigi arvasin, et ega siin just lugejaid käi, anti märku, et ikka käib küll. Kui keegi mu järgmistele virisemistele head nõu oskab pakkuda, siis luban, et enam nii pikka vahet sisse ei tule

Üllatus

Ma olen aastaid üritanud daaliaid kasvatada, mulle need meeldivad. Esimesed juurikad sain juhuslikult ja sealt paar õit tuli. Järgmisel aastal samadest juurikatest ajas küll lehed välja, aga õitsema ei hakanud. Ning kolmandal aastal ei tulnud midagi.

Hankisin siis uued juurikad, viiese komplekti. Sealt läks kasvama kolm. Kui tänavu need kolm juurikat uuesti maha panin, tundus pikka aega, et ei tule kohe üldse midagi. Järjekordselt metsas asi :S

Aga täna avastasin, et kaks daaliavõsukest on end vapralt välja ajanud, kas nad nüüd on eri juurtest või ühest ja samast, saab näha alles siis kui õitsema lähevad (kõik peaksid eri värvi olema), muidugi kui nad sinnamaani üldse jõuavad…

Teine üllatus ootas naadipõllul, kust ma muuhulgas metsiku tulbi sibulakesi korjan. Nimelt tuli täna välja päris mitu tüki maad suuremat sibulat, tulbisibula moodi küll, aga tumepunased. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kevadel õitsesid seal tõepoolest mõned sügavpunased tulbid, milliseid mul aias enne polnud – seega ka mõistatus, kust need sinna sattuda võisid. Aga ega ma enne kevadet nüüd teada ei saa, millega tegu. Igal juhul panen need sibulad ühte kindlasse kohta maha, eks siis näe.

Kui nüüd keegi veel ütleks, kui paksult ma oleksin oma uue kompostihunniku pidanud kinni katma, oleks küll tore. Praegu tundub see kate ikka liiga õhuke olema, tänane paduvihm tungib sellest kindlasti läbi.

Ma nimelt pole enne sellist klassikalist komposti teinudki, kõik kraam on saanud niisama hunnikusse lükatud ja rahulikult kõduneda lastud. Kui ümber kaevatud, siis põhjast must muld ära võetud ja ülejäänu edasi seisma jäetud. Aga see vist pole ka päris õige?

ei midagi erilist

Täna laupäev, ilm on terve päeva ilus olnud, aga mina pole aias midagi erilist ära teinud.

Üks lapike sai jälle naadijuurtest puhtamaks kraabitud, oleks võinud rohkemgi, aga kuskile polnud enam juurikaid panna – suur kast ja vana pesuvann on neid täis, tuleb ära viia, et homme jälle edasi teha.

Pesumasin sai paar täit pesta, kuivama viidud. Sel ajal, kui masin käis, kitkusin veidike teelehti ja rakvere raibet välja, lõikasin sireli- ja paradiisiõunapuu oksi vähemaks. Laiutavad mid kole, oksad ulatusid tee peale, mööda ka enam ei saa.

Tegelikult on mul kuri plaan üks vana paradiisiõunapuu hoopis maha võtta, kohutavalt suur on, varjab valgust ning ega neid õunu sealt ladvast kätte ei saa ka. Juurest on noor puu kõrvale kasvama hakanud ning õunadki juba küljes. Sissetegemiseks jätkub küllaga.

Samasugust plaani pean ukseesise sireliga. On küll ilus kui õitseb, aga muidu tüütus. Sireleid on niigi terve muruplatsi ümbrus täis, ühel aastal ma harvendasin neid päris jõhkralt, ikkka lokkavad…

Homseks jääb ka õitsenud pojenginuttide mahalõikamine. Ma ei tea, kas peaks liiliavarred ka ära lõikama? Pole seda kunagi teinud, ikka on jäänud kevadise koristuse ajaks…

Aga üldiselt olen suurema osa päevast siiski looderdanud ja ilma nautinud…

Murumure

Eileõhtune padukas tekitas mu muruplatsile korraliku järve. Ega muidu vast polekski midagi muretseda, aga sinna sai alles hiljuti uut seemet pandud. Esimene sats idanes korralikult ja paistis päris kenasti rohetama hakkavat, aga see mis just juurde sai visatud, on nüüd kindlasti ära purjetanud…

Muru kui sellist ju õieti polegi, on üks väike lapike aia keskel sirelite vahel, kus mõnus päikese käes lebotada. Liivase põhja peale said kunagi ammu rohumättad toodud, muruseemet vahele visatud ja aegajalt niidetud ka. Kuid nagu siin Nõmmel ikka – liiv surub end vägisi peale. Nii oli selle murukesega ka, et lillepeenra servas kasvas kenasti, aga mujale tekkisid tühjad laigud.

Paar viimast aastat olen sealt hullupööra võililli ja teelehti välja kiskunud, et vähegi normaalsemat murulappi saada. Kevadel tassis poeg koju suure muruseemnekoti, kust siis puistas nii sinna kui mõnda muussegi tühja kohta. Kompostihunnikust vedasime mulda juurde, et platsi ühtlaselt siledaks saada.

Tundus, et asi hakkas isegi ilmet võtma, aga kui see padukas kogu töö nullib, olen küll tige, mulda kah enam kuskilt võtta pole ju…

Pildil osa platsist eile õhtul.

Naadisõda jätkub

Täna võtsin kätte ning niitsin ülejäänud naadivõsa ka maha. Naatide hulka pugenud floksipuhmas sai uue ajutise kodu kaevu taga, seal oli juba ees paar naabriaiast pugenud floksivart. Loodetavasti jääb kasvama, kui ta juba naatide hulgas hakkama sai

Niidetud kraami tassisin kompostihunnikusse, see kasvas kahekordseks lausa. Nüüd peaks mingi katte peale leiutama, naadid ise moodustavad sõreda ja õhku hästi läbi laskva kihi ju.

Siis võtsin hargi ja hakkasin juurikaid välja kaevama. Põrgulikult raske, naadijuurikad on pikad ja tihedalt põimunud, moodustavad lausa mättaid. Arusaamatu – seda platsi on ennegi mitu korda läbi kaevatud, aga nagu poleks ollagi…

Kilekotti korjasin klaasikilde ja muud prahti, paberkotti tulbisibulaid. Neid sain üsna vähe kätte võrreldes kevadise õitehulgaga. Aga pole ka midagi imestada, nad on imetillukesed ning mullast ei pruugi tähelegi panna. Mingi osa läks kindlasti ka koos naadijuurikatega minema. Aga Thela – Sinu jaoks sain paraja peotäie, anna siis teada, kuidas Sulle kätte toimetan.

Veerandi sain esialgselt kaevatud, siis olid vana vann ja plastkast juurikaid täis ning minu selg üsna valus. Täna ma rohkem ei jaksa, tuleb lähipäevadel edasi teha. Juurikad tuleb aiast minema ka toimetada, et anumad vabaks teha.

Aga kaevatud osal paistab must maa, vihmausse oli üllatavalt palju.

Tegelikult oleks seda tööd mõistlik kahekesi teha, üks kaevab hargiga lahti ja teine nopib juurikad välja ning mõne päeva pärast järelkoristus ka, et jupikestki järele ei jääks…

Eellugu

Mul ei ole maja ümber korralikku aeda, see, mis on, peaks kandma hoovi nime. Krunt on kokku 650 m2 ning suurim häda on ehitiste ebaõnnestunud paigutus. Seda ma muuta ei saa, samuti on raskusi Nõmme liivasossi viljakandvaks maaks muutmisega, kuid ometi tahaks, et aknast välja vaadates ja õues ringi liikudes oleks mingisugustki mugavust ja silmailu, mitte nii, et igas nurgas on millestki midagi ja ühelgi asjal pole sobivat kohta.

Kui ma laps olin, oli krundil veel teinegi maja, iga akna all oli lillepeenar ning värava kõrval samuti. Kasvasid ja õitsesid mitmed vanad taluaedade lilled, neist on järgi jäänud üks pojengipõõsas ning üht-teist veel. Suurem osa aga aon ajaga kadunud ning ma tahaksin endale nad uuesti hankida, kuniks veel saada on. Ühes aiaosas kasvasid mõned õuna- ja kirsipuud, paar marjapõõsast, rõigas ja rabarbrid. Suuremat potipõllundust ei harrastatud (kuigi ema jutu järgi on isegi kartulit kunagi maha pandud).

Vahepealsete remontide ja lammutuste käigus said peenrad kannatada, suurem osa kadus hoopiski. Osa vanu viljapuid on maha võetud, asemele tõi ema mulle paar kollast ploomi ja ühe väidetava mureli (see aga osutus hoopis taliõunapuuks!). Vanade sõstrapõõsaste asemele istutasin ise uued, nüüd on needki võsastunud. Aiaserv on täis vaarikaid ning vana kuurialune naadistunud.

Midagi ma olen nende aastatega muidugi üritanud teha ka, et päris metsaks ei läheks. Koormate viisi on ära veetud aastatega kogunennud prahti, kuid tundub, et seda lausa kasvab juurde :S

Väikest viisi on harrastatud ka potipõllundust ning lõpuks tunnistasin selle mõttetuks ettevõtmiseks – vaeva rohkem kui saaki. Ometigi üritan ikka ja jälle uuesti, maitsetaimedele tegin peenrad vanadest autorehvidest, et nad piiratud oleksid ja umbrohi kallale ei pääseks. Nende peenarde hea omadus on, et kui ükskord asjad oma kohale asetuvad, on neid väga kerge teisaldada.

Paljude asjade juures on kasutatud katse-eksituse meetodit, mõned asjad on koha leidnud, kuid miski pole veel lõplik. Ilmselt on vaja mõned puud-põõsad hoopis välja juurida (kuigi ei raatsiks) ja teisi oluliselt kärpida – valguse varjavad ära…

Hullumeelne ettevõtmine tundub olevat….

VPWPMYWB